2018 näähhh...

Kõige põletavam küsimus - Tokyo paralümpiaks ma sel aastal Eestile pararattasõiduks kohta ei suutnud välja rabeleda (ma kiuslikult kasutan võistluse nimekujus järjekindlalt rahvusvahelist, ilma "o"-täheta varianti, sest igal pool mujal maailmas ollakse sellise sõnakujuga leppinud ja see ei ole mul näpuviga).
Ving-ving vabandused tulevad nüüd.

Kui esialgu ütlesin, et mulle saatuslik oli maantee MM-il punktikohtalt välja jäämine, siis tegelikult poleks mind seal ka esikoht päästnud. No võibolla kaks esikohta... aga ohh, Sarah vastu ei saa. Kes lugejatest naiste rattasõiduga veidikenegi tuttavam, siis Sarah sõitis vahetult enne Londoni olümpiamänge meie Grete Treieriga naiste profituure täpselt võrdselt. No ja siis enne Riot näiteks üritas naiste maailmarekordit ühe tunni sõidus. (See päädis küll Inglismaa rekordiga ja maailma vanuseklassi maailmarekordiga, parasportlaste rekordiga muidugi ka, aga päris aboluutrekordist jäi veidi puudu. Tookord video vahendusel vaadates ikka väga valus lõpp oli.)

Veel juuli lõpus oli UCI pararatturite reitingutabel väga lootustandev, aga suve viimases pooles läks päris möll lahti ja tulid ka "täpsustatud" reeglid. Lõplikud tabelid lüüakse kokku alles peale aasta lõppu. Mitmed riigid on agaralt veel selle aasta sees asunud riigi meistrivõistlusi korradama, kui tuli info, et needki annavad sel aastal reitingusse lisa. On juba ette näha, et seekord 14 esimese Euroopa riigi sisse Eestit ei mahu. Kui esimesele 14 riigile antakse igaühele üks koht, siis oma 218 punktiga võiksin platseeruda 18. kohale. Kui neli aastat tagasi oleks 100 punkti lähistel kindlalt Rio mängudele koha saanud ja mitmed riigid tollal kas üldse ilma naisteta või ühe naisega, siis sel aastal naisvõistlejate arv lihtsalt kahekordistus. Kasvu muidugi oli ette näha, aga see ületas igasugused suurimadki prognoosid. Praeguseid riikide punkte vaadates hindan, et ka kahe keskmiselt eduka naisega on suur oht sellest meie tabeli esineljateistkümnest välja jääda, vähemalt kolm võistlevat naist võiks olla. Vast esikohad päästaksid ja väikeriike süsteem lihtsalt ei soosi.

Kas pole mitte karjuv ebaõiglus meie kontinendil, räige diskrimineerimine, et näiteks meeste arvestuses saavad koha 23 esimest Euroopa riiki? Aga reeglid on reeglid ja need olid vastavalt kunagistele arvudele ja tulemustele paika pandud.

Lohutus - järgmisele kohtade jagamisele 2020. aasta suve algul loetakse ka 2018. aasta suuremad võistlused, neid kogutud punkte mult keegi ära ei võta. Ma lihtsalt pean selle aja jooksul mingi hea kavaluse välja mõtlema.

Pararatta maanteesõidu MM. ©FotoGliso

Aga aastast muu külje alt.

Parimaks saavutuseks pean tegelikult seda, kui tullakse peale võistlust tunnustust avaldama konkurentide poolt. Vaikselt ja tasakesi õlale patsutades, ilma tromboonihüüeteta ja ilma plastikust auhindadeta poodumil. Sedasi tuleb sageli palju otsesem ja siiram vastukaja tegudele.

Pärast Itaalia Maniago MM-i: olid ju asfaldil valusalt pikali, sain aru, kui sind sinna tõmmati, kuidas sa uuesti tunni aja pärast gruppi tagasi said? Väga tugev sõit! Mis siis, et lõpp ei õnnestunud.

Ja pärast Kanada MK-d: nägin protokollist, et sa kaotasid koduradadel võistlenud Nicolile ainult viie sekundiga! Kuidas selline areng paari aastaga, kui sa siin kogu aja kõike üksi toimetad (vihje minu taustatiimi puudustele).

Nii et nende tunnetega jään oma võistlusi meenutama.

Lisaks veel jõudemonstratsioon päris viimasest stardist Rootsist, kus poolel võistlusmaal omavahel jagelevatelt meestelt õnnestus eest ära sõita ja siis üllatuslikult niimoodi soolosõitjana finišijooneni vastu pidada.

Nii mõnigi kord sain tõestada, et minus on veel midagi varuks, ärge veel päris maha kandke.

Smack Cup Rootsis

Või siis finišispurt Hollandis Emmenis, kus ma igasuguse sõidu käigu loogika kui ka varasemate tulemuste kohaselt oleks pidanud jääma grupi viimaseks, aga sain meie sõiduseltskonnast esiratta teisena joone peale (kuna olin ka viimase piirini vihale aetud võistluse käigus ja osadele naistele kindlasti ei saanud alla jääda, haa-haa-haa)

Eks ka muresid oli piisavalt. Mõni asi läks päris napilt. Enne juba mainitud Hollandi MK-d olin lihtsalt rivist väljas. Kuidagimoodi liikusin, sõitsin läbi ka Eesti meistrikad (võistlemiseks oleks liiga palju nimetada), püüdsin küll trennide vahel rahulikult aega võtta et puhata, veetsin nädala Otepääl. Meistrikate eraldistardi vaheajapunktis veel olin peaaaegu konkurentsis, aga ülejäänu oli kõik alla igasugust arvestust.  Ja siis korraga täpselt päev enne Hollandi starti oli kõik vinks-vonks. Pulss liikus ilusti vastavalt koormusele, kiirust talusin hästi ja tunne oli mega. No ja läkski tegelikult väga hästi nii eraldistart kui ka grupisõit. Kui ma mudiugi ainult eraldistardis poleks ühe rajapiirde torbikuga kaklema hakanud, oleks võinud veel ägedam tulemus olla. See oli ikka võimas vormi ajastamine.

Teine napikas oli Kanada MK. Peale kahe nädala tagust kukkumist Itaalias sai mu küünarnukk korda jälle täpselt eraldistardile eelneval õhtul. Eelnevatel veeremistel tekitas päris hirmu, et toetada ei saanud, kellelgi öelda ka ei julgenud, et oht mitte võistlusvalmis olla oli nõnda suur.

Ja tegelikult suure seikluse, trekisõidu MM-i, olen eelnevas kirjatükis täitsa puutumata jätnud. See oli loomulikult omaette kogemus. Minna põhimõtteliselt kahe korra algkoolitusega teistlaadsete mõõtudega rajal, täiesti võõra rattaga (lõpuks ikkagi oli natuke liiga kõrge), tegema midagi endale natuke võõrast. No ja veel üle 35-kraadisesse kuumusesse teisel pool maakera. Ja siis loomulikult minu viisil üksi lennukisse istudes, et keegi vast ikka kohapeal leiab aega abistada. Lõpptulemus ju suurepärane punktisaak ja ajad, mida järgmistel aastatel ületama hakata. Kõige rohkem jään protokollides rahule jälitussõidu viimase kilomeetriga - see läks juba peaaegu täitsa arvestatavate naistega sarnaste numbritega - aga sõit  ise - meeletu varu. Vajab lihtsalt palju-palju rohkem harjutamist.

trekisõidu MMi treening
©Marco Antonio Teixeira/MPIX/CPB

Mitmed seigad tekkisid seoses reisimistega sel aastal, mida parem teist korda läbi ei teeks. Aga vist ilma sellisteta ei saaks. Vähemalt praegu seigeldes. Teisest küljest tekib niimoodi väga häid sõpru nii võistluskaaslaste, treenerite, abipersonali, kui ka kohalike elanike seas.

Finantsiliselt  on olnud müstiline hooaeg. Juba aastanumbri vahetumisel teadsin, et eelarve tuleb kuidagi kokku kärpida, aga et kõik lahtrid on mul juba ette miinustes. Midagi polnud teha ja küsimustele "kas sa ikka pead igal võistlusel osalema?", vaatasin hämmeldunud silmadega vastu "aga ma üritan siin olümpiapunkte kokku saada". Kas ma siis sõidan ratast või tuian niisama? Viimasel variandis - niismaa, natuke nagu sõita - seaksin oma elukorralduse hoopis teistmoodi.

Paar korda olen kuulnud arvamust, et sina oled ju koondises, mis siis viga kui kõik kinni makstakse. Kui keegi kuskil teab midagi parasportlaste koondisest, siis rääkige mulle sellest ka.

Tänud Invaspordi Liidu usaldusele, et sel aastal sain silma peal hoida jooksvatel kulunumbritel ja niimoodi ette ja taha kalkuleerida.

Kui kõik teised paralümpia alade esindajad võisid endale aasta-kaks vegeteerimist lubada - enamusel alles hakatakse nüüd hilissügisel norme ja võistlusi järgmistele mängudele kvalifitseerumiseks paika sättima või talvistele võistlustele on aega 4 aastat valmistuda - siis rattas läks karusell lahti juba 01.01.2018. Lihtsalt teadsin ette, et eriti keegi ei võta minu püüdlusi ja juttu sel aastal veel tõsiselt. Ja lisaks on mul oma nägemus, kuidas peaks asjajamine toimuma, kange jonniga olen vahel ka.

Kuidagi aga sain kõik plaanis olnud võistlused tehtud. Muidugi igat pidi üle kivide ja kändude. Päriselt pidin lõpuks natuke peale maksma omast palgast (mis võistlustel käies miinimumi lähedalegi ei küündi) MMi söökideks, lihtsale sealkandis ei leidnud kööginurgaga soodsat elamist, et Eestist asjad kaasa võtta.

Suurimad tänud Radisson BLU Hotel Olümpia! Nende jõulutoetus oli päästerõngaks väga mitmel korral. Algelt küll plaanisin suunata jõulukingi ettevalmistuse ossa, aga läks tõsiselt pool hooaega kriiside lappimiseks. Ilma oleks ikka väga palju tegemata jäänud.

Aasta viimasel MK-l tuli appi Eesti Jalgratturite Liidu president isiklikult, aitäh-aitäh! Täitsa viimasel hetkel ja viimases hädas sai sinna pöördutud.
Ja muidugi Sparta, kes mind oma sportlaseks on arvestanud, kuigi mingit kasu minu pealt pole loota (jalgrattaklubina ei tegutse, et kuskil nende eest väljas olla, pearaha minu pealt ka ei saa). Sparta on väga vastutulelik olnud ja mõnel ajal võiksin magamiskoti ja hambaharja vist sinna viia.
Tõesti südamest tänulik, et on õnnestunud üle elada see võistlushooaeg, lähen täie hooga edasi!

Rattahooaeg 2017.

Kokkuvõte

Viimase aasta jooksul väidab Sportlyzer treeningajaks 513:03 h ja kogudistantsiks 6888 km. Ajaga väga kriitiline ei olegi, peaks muidugi sedagi rohkemaks saama, aga distants on küll imetilluke. Natuke lähemalt vaadates selgub kohe tõsiasi, et rattatreeninguid vaid 280:17h (6060km), mis on ikka lubamatult väike osakaal ühe sportlase jaoks enda erialale pühandumist. Et seekord siis niimoodi. Kindlasti ratta seljas võiks aega ja kilomeetreid ka praegu rohkemaks kirjutada, aga tööle-koju-kooli ringikesi ma üldiselt treeninguteks ei loe. Noh, kui just Tartust ringiga läbi Räpina Võrru ei juhtunud see koolipäeva järgne tiir tulema 😀 Oma osa mängis ka talve- ja kevadlaagri puudumine. Kevadlaager siiski teoorias oli - Itaalias peale MK-etappi maikuus, suvele vastu minnes abiks seegi. Ja varakevadel tegin pikendatud nädalalõpu maal isa juures. Aga sellised asendused pole ikka need päris õiged, mis pikemas perspektiivis edu tooksid.

Tähtsamad võidusõidud

Pararatta World Cup Itaalia, Maniago 12.-14.mail. 

Läksin peamiselt radadega tutvuma, sest järgmisel suvel seal MM, olin treeningvarustuses ja sooviga pärast veel veidi aega mägedes tõusumeetreid koguda. Eraldistardis kuues koht seitsmest. Kaotust võitjale 2:06. Vaadates pikemaid eesmärke jään peaaegu rahule.

Grupisõidust 13. koht (15 osalejat). Kaotust võitjale 13 sekundit - viimane kurv ja munakivilõik jäi puudu. Soojendus läks metsa, sest kummi purunemise tõttu püüdsin lihtsalt õigeks ajaks starti jõua ja neutraalabi toel mingi lahenduse välja nuputada. Ebaõnn jooksudega nr. 1.

Eesti Meistrivõistlused maaneesõidus

Eraldistart. No sellist närvipinget nädala jooksul ja sebimist vahetult enne võistlust ei soovita. Aga kuidagi ma starti jõudsin, isegi 6 minutit jõudsin rattal sooja teha ka. Tänud Liisale ja Paulile tagajooksu leidmise ja laenamise eest! Loomulikult tähendas see, et võistlus jälle treeningvarustuses. Noh, käigud natuke hüppasid, jalad loomulikult kanged, start ülimalt ebaõnnestunud ja tagasipööre metsas, aga õnneks mängis rada oma algusosa allamäe ja taganttuulega mulle natukenegi kasuks. 7. koht 15 naise seas. Võrreldes eelmise aasta eelviimase kohaga on parandus muljetavaldav. Ebaõnn jooksudega nr. 2.

Grupisõit. DNF. Kogu see pinge hakkas siis lõpuks ka mulle kohale jõudma ja vaimsel poolel kukkumine musta masenduse kuristikku alanud. Lisaks oli vaja pealelõunaks Tallinnasse tagasi saada, et kiiresti Hollandi poole teele asuda.

Pararatta World Cup Holland, Emmen 30.06-02.07.

Eraldistardis 4. koht viiest. Kaotust võitjale küll 2:12, aga poodiumikoht vaid 17 sekundi kaugusel ja keskmiseks kiiruseks väidab 39,14 km/h. Kas see rada ikka täpselt nii pikk oli, ei tea, aga igal juhul näitasin, et suudan kiiresti ka sõita, sest rajal oli keerulisemaid kohti piisavalt, kuhu täie hooga peale lennata ei saanud.

Grupisõidus jäin maha kolmandal ringil, veel vedasin ühe neiu grupi saba peale ära, aga siis olin ka omadega otsas mis otsas ja tagasipöördest kiirendada ei suutnud. 10. koht kaheteistkümnest, kaotus võitjale 8:19 ja peagrupile 2 minutit.

Pärast valasin põõsa varjus paar pisarat ja ei tahtnud ühtegi eestlast näha. Õnneks Mikko leidis minuti ära kuulata, kui halvasti kõik on, kuigi minu lohutamise kõrval tegeles esmajärjekorras päris koledalt kukkunud Soome neiu Liisaga.

UCI pararatta laager ja MM Lõuna Aafrika Vabariigis

Peale suvist püüdu kuristikust välja saada (vt. EMV lõigu lõpuosa) oli kogu Lõuna Aafrika üritus tõeliseks päästerõngaks. Aitäh-aitäh, UCI ja laagri treenerid eesotsas Jean-Pierre van Zyliga!

Uudiskokkuvõte UCI lehel, kus ka mina sõna võtan

Laager super, kõik täpselt nii, mida vaja. Tulevased maailmameistrid olid oma laagerdamist alustanud muidugi oluliselt varem ja sel ajal oli juba koormuste vähendamise periood. Veidi korra avaldasin arvamust, kui trenn minu arust liiga lühikeseks jäi 😀, aga kuulasin alati sõna ja jälgisin hommikul kirjapandut plaani. Ega treenerite valvsa pilgu all oleks plaanist kõrvale kaldumisega kohe vahele jäänud ka.

MMi eraldistardist viimane koht. Lihtsalt ei liikunud, ükskõik kui kõvasti ei väntaks. Võistlusjooksud olid juba nädala tollis kinni. Ka enda treening- tagajooks oli tõenäoliselt murdosa millimeetrist natuke viltu alla saanud peale pukil kerimist ja kohe seda ei avastanud. Edaspidi hoian ja sätin ise oma tehnikat. Igal juhul käigud hüppasid poolel maal hirmsal kombel ja mäest alla minnes oli vahe teiste naistega (või trennis proovituga) valusalt tunda. Pulsinäitudest sain aga maksimumid. Tol hetkel ka mõte ei töötanud korralikult, et tagapidur vähemalt igaks juhuks lahti keerata. Kolmandal ehk viimasel ringil hakkasin arutama, et kas nüüd on finiš tulemas ja pidin ikka tõeliselt ajusid ragistama, et välja mõelda sõidu pikkust, kui nüüd esimest korda spidomeetrile pilgu heitsin ja ringide lugemine oli juba sassis. Nii ametis olin oma väntamisega. Ühest küljest tulevikku vaadates muidugi väga hea pingutus võimete piiril. Raske rada oli tegelikult mulle sobiv oma 9 tõusu ja 300 tõusumeetriga (vt. UCI viitest esimest fotot Hassanist). Aga spordis loevad ainult medalid ning kohad ja seal kindlalt viimane. Ebaõnn jooksudega nr. 3-4.

Grupisõit. UCI teates on kogemata vale koht märgitud. Oma klassis 8. koht ja kokkuvõttes 11. (16 naise seas). Sõit oli mõnus, aga nii lihtsalt on praegune tase ja kurvides küll teooriat teadsin, aga päris hästi praktikasse viia ei suutnud.

Europa Cup etapp Prahas 30.septembril-1.oktoobril.

Täitsa hästi läks, kahjuks konkurents puudus. Sain testida oma õpitud oskusi UCI laagrist, ka võrreldes meestega häbisse ei jäänud ja esimeses otsas. Kindlasti olen kõvasti arenenud.

Ikka jälle imestati, et miks mul ka see kord treenerit või mehaanikut võistluse ajal raja kõrval ei ole, ise tegin endale samuti pai, kui lennujaamas oodates aega kasulikult kasutades lapsega järgmise päeva vene keele kontrolltööks õppisime. Praguses seisus muud varianti võistlustel käimiseks ei näe, kui kummaline kobineerimine.

Praha 1.okt 2017. Foto: V. Vodičková ČATHS 

Edasi?

Hakkan koguma Tokyo paralümpiaks punkte. Üksi kogu Euroopa ja maailma vastu. Süsteemis on aega 1+1 aastat (2018 põhjal antakse kontinendi põhiliselt igale edetabelis eespool olevale riigile üks koht, Euroopas naistele 14 kohta, 2018-2019 põhjal siis välja võideldud kohtade arv suureneb). Esimesest aastast on oluliselt tõenäolisem see koht kätte võidelda, kui hiljem suured riigid oma mitmekümneid kohti ümber jagavad. Sellest lähtuvalt algab minu hooaeg märtsis trekil - olukorras, kus praegusel hetkel pole kordagi sisetrekil käinud, vastavat ratast ei ole, treenerit ei ole. Kuidagi väga tuttav olukord. Ka ühest õlekõrrest ehk riigistipendiumist jäin ilma, tõenäoliselt maksis kõige valusamalt ebaõnnestunud loodetud tulemus MMi eraldistardist. Aga kuskil kõhunurgas on kindel tunne, et kõik laheneb mingil moel varem või hiljem, tuleb kõvasti vaeva näha (samas õnneliku kana teooriat uskudes, eks) ja avatud silmade ja meelega võimalusi otsida. Nüüd tagasi jõusaali ja wattbike aitab külmas vihmasajus suuremast hädast välja.

Aitäh, aitäh:
Sparta
Teraapialaegas
EIL
EJL

Talveperioodil alati kõike proovimas ja kõigega kaasa tulemas

Peale Rio mänge ja sealset grupisõidu kukkumist tuli teha sunniviisiline puhkus. Ehk natuke küll proovisin, aga pärast igat rattasõitu andis õlg valusasti tunda. Tagantjärgi oleks pidanud muidugi hoopis teisiti käituma, kohapeal arstil laskma üle vaadata, kodumaal taastusravi nõudma. Aga see on see lollakas eestlase mõtteviis  –  ei ole ju hullu midagi, küll varsti saab korda. Lihtsamaks ei teinud paranemist ka see, et kõige rohkem põrutada saanud lihaste kõõlused just seal, kus mul närvide ja tundlikkusega natuke kehvasti. Vähemalt tüütasin kursavend Martinit, kes õnneks tol hetkel Eestis viibis ja sain leevendust. Jõudsime järeldusele, et rattasõidu asendist (käed ees oli raske) vaja puhkust, natuke rahulikku jooksu võib proovida. No tegelikult ei olnud ka pärast suurt kiusatust osaleda jooksu ühistrennis väga hea, sest mitte kuidagi ei saanud ka kõige algajatemate grupis treeningu viimases osas võistlemata jätta.

Aeg aga parandab ja leevandab kõik haavad. Oh seda rõõmu ja tahtmist, kui ükshetk enam väikeste raputamiste peale tuld välja ei löönud!

Haanjas. foto: Külli Leola http://lkylli.zenfolio.com/

Eelmise hooaja viimaseks spordiürituseks võib lugeda Haanja Ultra100-l osalemist. See on ultrajooks Haanja küngaste vahel ja võib arvata, et oktoobrilõpu ilmaolud ja sealne maastik ei ole just kõige kiiremat jooksu soosiv.

Haanjasse poodiumikohtade eest võitlema ei läinud, lihtsalt oma seisukorda kontrollima. Väiksem eesmärk ületada varasem rekord, 67km, aga suurem, et püüda läbida õhtuks 80km. See viimane oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist kahte osaluskorda ja teadvustades muresid parema jalaga. Tegin täpselt. Kuigi lõpus valutava põlve tõttu väga vaevaliselt longates, jõudsin ettenähtud 15 tunniga selle 80 km täis.

Siis juba ametlik paarinädalane puhkeperiood, mille järgi tasakesi sportimise juurde tagasi.

Talvel tehakse üldkehaliseks ettevalmistuseks lisaks põhialale ka kõike muud. Mina pugesin Spartas lisaks rattagrupile ja YogaFunC trennidele ka Sparta jooksugrupi hõlma alla. Viimase kohta ei jätku kiidusõnu! Treenerite tiim võtab sõbralikult ükskõik millise tasemega harrastaja oma valvsa hoole alla. Toomas ei püüa minust üldse mingit jooksjat arendada, talvine üldkehaline ettevalmistus aga sobib seal grupis suurepäraselt. Täiesti uskumatu, et sellise teadmistepagasiga treener, olümpiasportlaste nõuandja, nii hästi ka kõigile päris-päris algajatele sobib ja nõnda paljud ideed käiku suudab tõugata. Sügisel mängisime lisaks tavalisele jooksutrennile (mis niigi sisaldas harjutusi ja pärast sees kerelihaste tugevdamist ja venitusi) jalgpalli. Kui käiku läksid saalihoki hommikud ja jooksuklubide vaheline turniir, siis oli ratturist aktivist jälle esimesena valmis kaasa lööma☺ Muidugi on kiirete jooksjate ja tervete-tugevate kätega mängijate vahel keeruline. Viimase võistluseelse trenni lõpus sain selgeks, et pean ikkagi vasaku käega mängima ja ruttu-ruttu ümber harjutama teistsuguse kaikaga. Ega tugevust mu löökides ei olnud, jalgades pidevateks sprintideks kiirust ka mitte, aga tahtmine kaalub mõnikord puudused üle. Turniiril pronksikohtumises löödud värav ajab praeguseni näo naerule.

Jooksuklubide turniiril võistkond Sparta2

Lumevaesel talvel jõudsin korra ka suusalaadsete laudadega kodumetsades suusatamise laadsest tegevusest väga kaugel olevat liikumisviisi harrastada.☺

Tule, kae, eideke, mis nad siin ajalehes kirjutavad.
foto: Peeter Pihlak

Nääride ajal "sattusin juhuslikult" orienteerumisüritusele Näärilaks, mis sisaldas kaheliikmelistele võistkondadele väga palju peamurdmist ja ekslemist, turnimist. Duo Tramm nimega Moonika sai tänu Erkki juhtimisele ja tema suurtele teadmistele Tallinna ajaloost, kogemustele kaardilugemise ning orienteerumise osas ikka väga hästi hakkama! Peale introt Kadriorus, mis meil väga kiirelt ei kujunenud, oli esimene ametlik osa veel eriti uhke ja väga paljulubav - rattaetapil (meie olime jalamehed!) täitsa ilusti kontrollajas 8-st punktis 7 käes. Edasi mitte nii ladusalt, aga tore ja huvitav sportlik õhtu.

Pääsküla 12. raba maratoni naiste esikolmik
Peale 42,2 km-t ei ole kõige teravam pliiast, et kuidas pidi poodium 

Pääsküla raba maraton toimub kodule lähedal ja püüan nendest jooksudest ikka osa võtta. Kahjuks senini starti jõudnud väga vähestel kordadel, enamasti mõni tähtis koolitus talveperioodi nädalavahetustel ees olnud. Veebruari esimesele nädalavahetusele plaanitud Pääsküla 12. raba maratoni toimumine oli veel nädal enne välja kuulutatud kuupäeva pigem väga kahtlane seoses meeletu libedusega ja heitlike ilmadega. Tõenäoliselt selle tõttu jäigi osalejate arv seekord väga väikseks ja seda kahjuks just naiste arvestuses. Mina läksin kohale. Sain lõpuks joostud ilma põlvevaluta omas rahulikus tempos. Jevgeniga koos alustades juba viiendal ringil täitsa mõistsin ja rääkisin vene keeles ka☺ Olen väga rahul selle õnnestunud pikema trenniga,  peale poolt maad tempo tõusvas joones vaikselt järjest üles ja kuigi lõpus raske, siis ärakukkumist ei tekkinud. Kolmas koht maratonijooksus on kuskil CV-s hea näidata, aga tegelikkuses see nelja naise arvestuses ja Kattrile kaotust üle tunni. www.trailrun.ee

foto: Agnes Pajur

Rattasõidu ettevalmistusest osalesin siserattasarjas Wattbike. Alates detsembrist viis erinäolist etappi, kus sel aastal kolm parasportlast Haaberstis Arigato spordiklubis eeskujulikult alati kohal. Kohe algul sai selgeks, et mul jalgadega jamasti. Wattbike näitab liiga ausalt ja otse ära, kui halvasti ja ebaühtlaselt tegelikult väntamine toimub. Kui kirjade  järgi peaks nõrk olema parem õlavööde, siis mõjutab päris tugevalt kogu külge, et rattal vajun vasakule poole kägarasse ja eriti parema jalaga tööd teha ei taha. Lisaks veel hangitud kanna põrutus ja parema jala niigi väiksematest ringidest kadus surumise faas peaaegu täitsa ära. Esimesed neli etappi huvitusingi pigem enda sõidustiili parandamisest ja neid wattbaigi faile sai ikka öösiti pikalt analüüsitud. Ja siis alles viimase etapi eel otsustasin, et nüüd on aeg ka oma tugevad küljed võistluses mängu panna. Püsti sõites jalgades erinevust ei ole, arvutasin veel välja ka keskmised vatid, mille juures peaks naistearvestuse võit tulema. Ja kui ma midagi olen otsustanud, siis enamasti teen täpselt asjad ära. 10km sõidu tulemused 226w ja 3.81w/kg on hoopis midagi muud, kui detsembris sama pikal maal poolhaigena tehtud (186w ja 3,00w/kg). Etapilt selge naiste klassi võit ja sarja kokkuvõttes teine koht. Wattbike sari Aerobike.ee lehel

Põlised rivaalid Prorunner ja Sparta jooksugrupp
foto: EPK

Wattbike sarja viimasest etapist palju taastuda ei saanud. Pooleteise tunni pärast juba Lasnamäel EPK sisekergejõustiku päeval (vabandust, keeldun nimetamast meistrivõistlusteks) 60m stardis. No ikka alati on tore liikumist harrastada. Lisaks läbi longitud sprindile tegin kaasa veel 200m ja 800m jooksudes, neist kõige raskem oligi 200m, mida alul üldse karta ei osanud. Olin ikka tõeliselt läbi ja jalad süldid. Enne õhtut ehk viimase stardi eel helistasin Priidule hommikuste rattatulemuste teada saamiseks ja ainult emotsiooni pealt (Wattbike etapivõit) jõudsin ka 800m finišisse. Olen eriti rõõmus, et just selles viimases, kõige pikemas jooksus, oli stardis sel korral väga palju naisi. Esimese paarikümne meetri möödumisel sai küünarnukkidega täitsa päris võistlustrügimist harjutada. Ja no minu õnneks paar kiiret kuulmispuudega päris kergejõustiklast valmistusid sel hetkel sooja tehes hoopis teatejooksuks☺

Loomulikult on kõik need võistlemised ja sporditegevus ainult jäämäe särav tipp. Võrreldes varasemaga olen päris korralikult koormust tõstnud. Trenni teen kuuel päeval nädalas, mis kokku annab 6-8 treeningkorda. Et selle juures tuli appi Sparta Spordiklubi, on hindamatu väärtusega. Juba kirjeldasin, et lisaks jõusaalis kuluvale ajale kasutan julgelt treenerite nõuandeid, samuti sain tehtud koos jooksjatega kehakoostise mõõtmise koos kiire, kuid väga informatiivse analüüsiga selle kohta.

Teine pool spordielust on veel katkematu organiseerimine, pidev läbirääkimine. Suur osa plaane ei lähe kunagi nii nagu vaja oleks. Näiteks tahtnuks kindlasti minna talvel rattaga soojale maale laagrisse nii sõitmist arendama kui d-vitamiini doosi saama. Aga tuli leppida kõigi nende asendustegevustega kodus ja igapäevaselt otsida võimalusi siin arenemiseks. Nüüd kevadel tuleb kõik see rattasõitu sisseelamise vaev kuidagi siin jahedas kliimas ära teha.

Samuti võin uhkust tunda, et sain talvel lahti mõnestki lisakilost, mis esmajoones tähendas tunde kuulates loenguid sportlase toitumisest ja Teraapialaeka kontoris veedetud aega raamatute taga. Eesmärk ju kaalukaotuse juures ka viiruste rünnakus terve olla ja samas saada lihaseid tugevamaks. Lisaks toitumisele sain Teraapialaeka suurepärasest raamaturiiulist abi ka kanna vigastuse korral ja tundub, et see asi hulluks minna ei jõudnud.

Kolmas osa, kõige suurem, on arusaadavalt kogu muu elu kokkusobitamine, kui oled juba kord otsuse võtnud, et järgmised neli aastat on pearõhk spordil. Võibolla jääb FB postitustest teistsugune mulje, kuid reaalses elus tulevad ka mulle elektriarved, vaja kanda lapse koolituskulud ja tuba soojaks saada. On neidki päevi, kus mingi raha pole laekunud ja tuleb kokku lugeda tühjad Borjomi pudelid, arvestada Rimi kontol olevate sentidega ja kaaluda, kas kahe Poola õuna kõrvale saab võtta kaks või kolm porgandit. Aga ma tean, et aja jooksul loksub kõik paika ja hakkab ilusasti laabuma. Tänan spordisõpru, kelle õla najal muresid kurdan (tegelikult ei pruugigi asi nii hull olla, aga aitab, kui saan ennast välja elada). Erilised tänud majasugulastele, kelle najal paljuski püsin.

Kohtumisteni loodetavasti järgmisel korral juba õues ja ratta seljas!

Paraolümpiamängud

Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas siis äkitselt Rios käisin, pean ma alustama selgitusest rattasõidu ja eriti pararattasõidu edetabelitest.

Rattasõidu puhul kogutakse erinevatelt võistlustelt oma riigile reitingupunke. Kahjuks ei ole võimalik suurvõistlustele pääsemiseks ette anda kindlat ajalist normi või kiirust, mida hinnata, sest rajad ja olud ju nõnda erinevad. Pararattasõidu juures läksid Rio mängudele kvalifistseerumisel arvesse kolme talve trekisõidud ja kahe suve maanteesõidud. Kuna ma alles eelmisel suvel alustasin võistlustel osalemisega ja trekil ei käi, oligi Eesti maikuuks naiste vastavas tabelis esimesena aga üsna kindlalt nulli peal. Ja ausalt öeldes polnud ju võistlustel osalenud eesmärgiga olümpia tarvis punkte kogud. Augustikuu jamad aga muutsid olukorda, kuna Venemaa eemaldamisega tekkis naiste sõitudele kolm vaba kohta. Ei tea, kuidas IPC ja UCI omavahel hakkama said, aga igal juhul tuli ööpäev PÄRAST tähtaega "kõige viimaste kohtade lõplik kinnitamine" meie Paraolümpiakomiteele kõne, et kui tahate oma ratturit saata, siis öelge kohe vastus ja saate seda teha.

Põhimõtteliselt oli olukord selline, et mul polnud mägedes turnimiseks sobivat ratast, viimati sõitsin välismaa mõistes natuke künklikumat rada ühe korra jaanuari alguses ja olime alles alustanud läbirääkimisi nõuandja/treeneriga. Tahtmise korral peab aga kõik kuidagi ikka lahenema. Ma senimaani ei tea, millega Priidu ära rääkisin (tegelikult kirjutasin, sest ta oli samal ajal Euroopa teises otsas), kui ta oma nõusoleku andis. Ikka täiesti pöörane, sest kes teine treener võtaks riski ja vastutuse – tundmatu ja ebapopulaarne asi nagu parasport; naisterahvas on mõne aasta pärast lähenemas juba 40-le; Eestis pole käesolev sportlane midagi saavutanud ja kõik viimased võistlused on millegi tõttu aia taha läinud; kõige tipuks on maailma kõige tähtsam võistlus paari nädala pärast.

Siinkohal tänan kõiki, kellele kevadel-suve alul oma erinevaid muresid kurtnud ja kes abivalmilt oleksid olnud ühise aja leidmisel nõus aitama või otse ära öelnud. Tõsiselt, pusisin üksi, aga innustasite kõik!

Arvan, et paraolümpia rattasõidu kohta saab ka ise infot otsida ja sellest omavahel juttu olnud. Jah, hommikul veidi peale 8-t eraldistartida pole kõige meeldivam; jah, grupisõidul oli karm tõus, aga ületatav; jah, lõuna ajal läks ikka väga kuumaks; jah, minu kukkumine laskumisel oli kole, aga sõit ise mulle väga meeldis.

Eraldistart. Foto: Margus Hernits

Minu enda jaoks on oluline aga meediakärast hoopis midagi muud, see, et sain treeneri ja see valik läks täpselt kümnesse. Ainult Priit ise teab, kui palju energiat röövis enne sõitu asjaajamine, paari päevaga varustuse kokku saamine ja minu eest võitlemine. Tavaline päevatöö vajas ju ka veel tegemist, läks sujuvalt üle mõnikord öötööks ja lapsed-pere nõudsid natukenegi aega. Istusime mõnel korral hetkeks maha ja arutasime, mida oleks vaja kindlasti enne ärasõitu teha. Neist enamus toimetusi jäidki jutu tasemele või lükkusid Riosse, sest alati tuleb ette veel pakilisemalt lahendamist vajavaid takistusi.

Poolteist nädalat Rios oli unistuse aeg. Rääkisime ja arutasime sporditeemadel igal hetkel kui just uneaeg ei olnud või mingi karmim lõik trennis käsil polnud. Tundsin end staarina, kui tehnika korda seadmine oli minu õlult ära, ainult sõida, söö ja maga. Päris treeneri nimetust Priit võtta ei tahtnud, oli nõus olema pigem nõuandja või juhendaja. Sest kuigi olen tema juhendamise all Sparta maanteetrennides ikka vilksatanud, kriitikat ja nõuandeid kuulanud, ei tundnud me üksteist piisavalt hästi. Rios Priit pigem ainult jälgis mind ja tegutsemist võistlusolukorras, trennides lasi teha vigu ja käigu pealt palju ei õpetanud. Neid parandamist vajavaid seikasid tuli ja tuleb veel väga-väga palju. Kõik võtab aga mõttetööd, harjutamist, aega ja aastaid.

Foto: Margus Hernits

Et nii ongi, meie alustasime tavaspordi ja tavaolukorra mõistes totaalselt valest otsast – proovisime, katsetasime koostööd olümpial ja siis hakkasime ettevalmistusi ja plaane tegema. Kahjuks või õnneks (sest kõige paremini saab aimu suurvõistlustel) läks seekord niimoodi.

Rio 2016 (www.rio2016.com) / Alex Ferro

Edaspidised plaanid on suured. Muidugi tuleb mõistusega võtta, igasuguste treeningteooriate järgi tuleks kestvusaladeks põhi "laduda" vanuses 15-17, reaktsioonikiiruse ja tasakaalu harjutamine aga oluliselt varem. Et jälle sama asja korrates, olen ikka täielik õnneseen kui teadmiste ja oskustega treeneri leidsin, kõigega kulub aega oluliselt kauem ja närvikulu suur, tagasilööke tuleb piisavalt. Muidugi mul jalg väriseb ja pabistan, et kas suudan, kas olen piisavalt hea. Hirmude hirm, et kui peaksin treenerile pettumuse valmistama. Teine pool loost on ka finantsilised võimalused, vaadates neid "pisikesi miinuseid" – vanus, parasport, laps ja muude kohustuse juures ajaline ressurss – ei ole ilmselgelt toetajate rivi ukse taga seismas. Aga juba talveks oleks hädavajak vananenud varustust uuendada, kasvõi lihtsad jooksutossud. Keegi peab spordi kõrvalt ju tasuma ka elektriarved ja toa soojaks saama.

Kuna aga lihtsalt saavutatav eesmärk pole õige unistus ja elevanti saab süüa ainult suutäite haaval, siis +100 ja -5, teeme ära!

Suve teine pool rattaga

Kiire kokkuvõte suve teisest poolest.

Mina ei tea, kuidas ja kes tol hetkel mõjutas, aga mingil hetkel sai minu nimi registreeritud pararatturite MM-ile 28.07-02.08. Et kui juba sel aastal Šveitsis sai käima hakatud (kolm korda põikasin Giro d’Estonia ajal ja lisaks juunis MK etapp), siis ka seekord siht sinna mägisele maale.

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit finantsilise poole eest.

Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise, viimasel hetkel leitud riietuse ja asjaajamise eest

Tänud, Hawaii Express, rattahoolduse ja asendi mõõtmiste eest, sai sadulat paremini paika.

Eks eelnevat organiseerimist oli palju ja mitmes küsimuses ebakindlust, tagasi vaadates naljakaid momente. Aga parem asun võistluste juurde, kes muust elust tahab kuulda, küsib eraldi muljeõhtut.

Eraldistart läks täiesti aia taha. Tagantjärele tarkus, et oleksin pidanud teistsugust varustust kasutama, sarnaselt pooltele naistele, triatlonilenksu asemel grupisõidu lenksule kinnitatvad aerobarid oleks kurvilisel laskumisel minu oskuste juures oluliselt sobivamad olnud. Mainin, et erinevalt kodumaisele 90°, tähendavad kurvid pimedaid majadevahelisi 180° pööramisi. Kui selline on laskumise all veel päris suure kaldenurga peal, siis tõstan mina hetkel veel käed püsti ja tunnistan, et lihtsalt ei julge ega oska. Lisaks esimese ringi lõpus kaklemine sirgel teelõigul ühe kõrge äärekiviga, mis joomise hetkel liiga lähedale kihutas, napilt jäin püsti, aga pidurdamist ja vingerdamist oli küllaga.

Grupisõidu ring oli minu jaoks hulga sobivam, üsna pikad järsemad tõusud ja kuigi ka seal hetkeoskuste jaoks natuke liiga kiire laskumine, polnud selliseid koledaid tagasipöördeid. Tulemuse kohta võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kui ei saa jõuga, siis saab nõuga - ehk hoidudes kukkumistest ja enamvähem talutava tempoga trassi läbides C5 klassis 6. koht 7-st. Naiste C4-C5 stardi peale kokkuvõtlikult 11. koht (17 sõitjat).

4 ringi on 62 km ja 1200 tõusumeetrit. Inva?

See sõit pikemalt lahti seletatuna minu mätta otsast: Kohe alguses staadionilt välja sõites toimus pidev omavaheline ragistmine ja lõppes kanadalanna päris koleda kukkumisega, õnneks olin hetkel pundi servas, sain teeservast mööda. Tõusu jalamile jõudes pandi loomulikult kohe gaas põhja ja tagant otsast hakkas pudenemine peale. Mitte päris esimesena, aga üsna pea pidin Sarah ja Anna tempole alla vanduma. Tekkis tore kolmene seltskond Inglismaa, Venemaa ja Eesti ratturi näol, sirgel tegime vahetusi, tõusudel olin mina ees ja laskumisel jäin natuke maha, aga väike TT ja olin jälle tagasi. Tore kommantaar kaasaelajalt, et see oligi naiste kõige suurem grupp, teised jäid kas päris üksi või kahekesi. Lisaks oli Hiina C5-klassi esindaja poole ringi peal pärast neutraalabiga suhtlemist korraks samuti meie seltskonnas, aga kahjuks vist ei saanudki peatõusu jaoks oma sõiduvahendit piisavalt tööle, lõpuprotokollis on kirjas katkestanuna. Kahju tõesti, nüüd olen osaliselt ikka meie C5-s kõige viimane suure vahega.

Veel hoian grupi sabast kinni, järgmise kiirenduse järgselt enam mitte. Sarah läheb oma teed.
Photo by Christopher Lee/Getty Images for British Cycling

Teise ringi lõputõusul käis aga mu selja taga väike krigin, kukkumist ei olnud, aga mõlemal C4-klassi neiul jalad maas ja uuesti ratta peale sõitma saamine võttis mõned hetked aega. Ma oodates päris seisma ei jäänud, samas ka ei kiirendanud. Sõitsin ja sõitsin omale sobivas tempos, oodates, et laskumisel ikka mööda tullakse. Mingil hetkel enam kedagi tagant ei paistnud, vahe hakkas tasakesi hoopis suurenema. Ega midagi, pool distantsi siis mõnusas tempos eraldistarti, ainult Shimano neutraalabi auto tuli viimasel ringil tuulde seltsiliseks:) Vahe C4-klassi tüdrukutega läks lõpuks selliseks, et mina sain kirja aja 2:16:53, aga mõned minutid hiljem lõpetanud toredad esimese poole sõidukaaslased said kirja juba ringiga mahajäämise.

Väga mõnus sõit veelkord. Ka kuskil poolel maal mõtlesin, et see hetk ja üldse rattasõit on igavesti mõnus ja tore. Eks kui MM-il jõuab niimoodi nautida, ju siis on ikka veel mingi varu tagataskus olemas.

14. minutiline kaotus 5.kohale just lakke hüppama ei sunni, profisõitudel karastunud esikolmikuga ei võrdlegi, aga oma tulemuse tegin peaaegu rahuldaval tasemel.

Protokollid vaata http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/event/

Kui vaja tõestust, et ikka ise olin kohal, siis kokkuvõtvas videos võib 12. ja 16. sekundil Eesti sõiduriietust otsida. 

Eraldi tahan öelda, et koos taustajõududega on oluliselt kergem. Vähemalt naisterahvas vajab kedagi, kes abistab ja kellele vajadusel kurta "oma rasket saatust" ja kui tugevad kõik teised on. Lihtsalt teadmine, et keegi kaasmaalane on olemas ja lähedal, aitab parmini kokku võtta.

Muud ja mäed grupisõidu raja ääres

Eesti võistlustelt võib paarist protokollist ka mu nime üles leida. Filter temopsõidu karikasarjas, kus sooviks tegelikult iga kord kohal olla, jõudsin teist korda starti alles viimasele etapile Piritale. Suve alguse tulemustega võrreldes tuli rohkem kui 45 sekundit aja parandust ja protokollis sai juunikuine naiste 25. koht välja vahetatud 10.-ks. Kui nüüd ainult natuke stabiilsemalt trenni saaks teha... ja külm talvel päris ära ei võtaks...

Kahel grupisõidul käisin ka (Võrus ja Tallinnas), aga sinna läksingi mõttega mõnusast trennipäevast, sättisin oma ratta kõikse viimasesse stardiritta ja vaatasin rahulikult, kuidas päev kulgeb. Kulges sarnaselt mõlemal korral: esimese 50 kilomeetri jooksul täitsa kindel, et pole ju mingit mõtet isegi seal taga olla ja veeren järgmiselt ristmikult koju tagasi. Aga siis ilmus alati keegi tore sõidukaaslane, keda ei raatsinud üksi jätta ja nii need õiged kojupööramise kohad mööda läksid. Alles 60-70. kilomeetri kandis saan oma diisli korralikult tööle ja siis võiks lasta pikalt edasi.

Elamusi pakkusid aga trekisõidud. Nii äge, aga samas ka nii raske. Kes pole kunagi trekil käinud ja tahaks iriseda, et igav ju ühe sileda ringi peal sõita, siis kõigepealt soovitan niisama kasvõi käia treki ehitust ja seda kallet vaatamas. Esimestel proovimistel väga edukalt ei läinud. Sõita selle ilma käikude, pidurita ja vabajooksuta rattaga sain ja lendstardist oli võimalik ka aega võtta, aga paigalt startimist mitte kuidagi. Tegelikult ju enam-vähem tean, mida valesti teen, et kallutan ja tõmban vasaku käe liiga pingesse. Väike asi, ratturile enesestmõistetav toiming, aga mina olen stardiga tekitanud  endale sinivaala suuruse probleemi ja sel olulisel hetkel mässib paanikatekk tugevalt endasse. Ja selliselt siis olin jälle äkitselt kirjas EMV trekisõidus seenioridele (Tea kutsus, oli vaja kolm naist kokku saada, et arvestus avataks). Tore võistlus, selline väikse, kuid pühendunud seltkonna koosviibimine, viimaste mohikaanlaste pidu. Tulemusi võib EJLi kodulehelt ise otsida, peamine, et püsti jäin ja starditud sain. Eks ma olin ikka harjutanud ka, igal õhtul ja hommikul. Startimise kohta väike täpsustus, et täitsa hakkama sain, välja arvatud keirini (see on see motika järel sõitmine) algus, kus palusin viimasel hetkel erikohtlemist ja alustasin poordist kinni hoides. Väga-väga kasulikult veedetud nädalavahetus, iga stardiga arenesin :) Kõik me õppisime ja saime teada palju huvitavaid reegleid. Keegi ei kukkunud - jõle igav trekivõistlus ju, ütlevad nüüd miljonid tugitoolisportlased :)

Ees veel septembri viimasel nädalavahetusel ootamas European Cup Prahas. Mulle täiesti sobimatu rada, aga tulemustest enam loodan jälle palju õppida. Seal nimelt linnakriteerium (ma ju ei oska piisavalt pöörata ega julge trügida). Ja et asi veel huvitavam, siis stardivad kõik tavaratast kasutavad jalgratturid (ehk C-klassid) koos, nii mehed kui naised. Ja et veelgi suurem hirm tekiks, siis kohe peale meid lastakse ka tandemid (kes üldjuhul on vähemalt C-klassi naistest oluliselt kiiremad) rajale. Kurvitamisele lisaks üks väidetavalt väga järsk küngas. Eks näis, kas mul lubatakse grupisõidus kõik 9 ringi läbida ja missugune kaos seal rajal tekib.

UCI Para-cycling Road World Cup. II etapp Yverdon-les-Bains, Šveits

Tegelikult on päris pöörane võtta rattakohver, seljakott, laps kaasa ja minna teadmatuses MK-etapile üksi, lubadustega kuidagi hakkama saada. Ju sain :)

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit ja Signe, kes kogu finantsilisele poolele õla alla pani ja ettevalmistustega õigel hetkel tagant utsitas, kui endal tahtmine kadumas.

Tänud, Hawaii Express, ratta tehnilise poole abi eest.

Spordipartner, punase kiivri eest (C5 klassis peab olema rangelt just seda värvi kiiver)

Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise ja asjaajamise eest.

Eestis oli mul täiesti enda süü tõttu viimane rattahooldus natuke vussi läinud. Olin kiirustades unustanud pikemalt lahti seletada oma ratta eripärad, et eraldistardis minu puhul peabki olema vasaku käe all tagakäiguvahetaja. Nõnda siis Tallinnas rahuliku pakkimise asemel sai veel käigutrosse juurde ostetud ja öösel ratas "õigesti kokku monteeritud". Osaliselt jäi reguleerimist ka Šveitsi.

Lennureis sujus kenasti. Pärast Tallinnas toimunud vaidlust venekeelse taksojuhiga eelistasin Šveitsis liiikuda ühistranspordiga, õnnetuseks jäime küll viimasest hotellini sõitvast bussist maha ja pidime kogu kolaga õhtul väikse jalutuskäigu tegema.

Reede hommikuks klassifitseerimise ajaks olin varustusega valmis.

Klassifitseerimine oli väga põhjalik - jutuajamine ja dokumentide uurimine, pikk testimine, ratta selga ja ringe tehes uuriti seistes sõitu ja käiguvahetusi, jälle testimine, veidi ootamist ja veel teste. Ettenähtud 30 minuti asemel kulus 55. Eks olen nii eriline ja harv, käsi ju otseselt nõrgana kohe välja ei paista, lihased on õlast puudulikud, kõik komisjoni liikmed said teste teha. Aga lõpptulemusena C5 klassi jaoks sobilik. Ise ma muidugi üldse ei tunnista, et mul tavaelus oleks mingi takistus või puue, C5 tähendabki, et minimaalne. Klassi märkuse N (New ehk esimest korda võistlemas) asemel nüüd tähis R (Review), mis antakse kõigile sobilikuks tunnistatud uutele sportlastele ja tähendab, et päris kestva klassifikatsiooni kinnitamiseks peab 12 kuu pärast uuesti rahvusvahelise klassifitseerimiskomisjoni poolt üle vaadatud saama. See reede hommik oligi reisi planeerides kõige suurem eesmärk, selgust saada sobilikkuses või mitte. Suur kivi langes südamelt.

Laupäeval oli tiimide mänedžeridel kohustuslik hommikul käia võistlejate kinnitamisel. Lootsin rattaringi alul kiiresti enda nime taha linnuke teha ja sõitma saada, aga sageli ei lähe kõik ladusalt plaanide järgi. Peale üht tundi järjekorras veetmist tekkis närvipinge riietumise teemal. Kuigi esmasel registreerimisel olin küsimuse tõstatanud, et kas ja millised piirangud on individuaalsõitja (tähendab siin seda, et ei esinda ametlikult riigi koondist) võistlusvormile, olin hommikuks ära unustanud vastuse, et pidi teada saama just sellel võistlejate kinnitamisel UCI komisjoni käest. Ja nii ma õnnetu peale seda pikka järjekorda seisin juba päris komissaari toa juures ja vaatasin, kuidas tõsiste nägudega päris-mänedžerid kottidest oma riigi sõiduvormi lauale laotavad ja kui põhjalikult UCI poolt pluus ja pükste sääred läbi uuritakse. Paanika selle tõttu, et mul endale planeeritud neutraalne valge võistluspluus oli linna teises otsas hotellis ja muidugi aega enam tagasi sõita poleks olnud. Lahenes kõik väga hästi, tunnistasin üles, et olen trenni minemas Giro d'Estonia 2015 vormis nagu olen, kui võistlusteks ei sobi, siis valge ilma kirjadeta pluus on ka olemas, aga mitte mul kaasas. Komissaar ütles, et kõik hästi, vaatas natuke mind igast küljest ja tõdes, et ka seljas olev vorm on sobiv. (Olen kunagi lugenud eeskirju, et individuaalvõistleja võib küll esindada kohalikku klubi ja sõita selle kirjus rõivastuses, kuid kehtivad piirangud reklaamide arvule ja suurusele. Enne võistlusi eeskirju ei leidnud ja olin teadmatuses). Nii et lõppkokkuvõttes Giro d'Estonia 2015 mugavad sõiduriided tunnistati igati sobilikuks ja nendes oligi hea sõita - Eesti lipu värvid käistel-sääristel ja lisaks meeldisid Itaalia koondise liikmetele mõned nende maa tunnused, mis peamiselt hotellis tähelepanu võitsid :) (Peale söögiruumis ja koridorides aja veetmist käisin paar korda just toale kõige lähemal Itaalia staabis rattapumpa laenamas.)

Et mitte rahulikult päeva õhtusse saada, pidi Eesti tiimi esindaja minema kella 16-ks uuesti sinna linna teise serva manageride koosolekule. Seekord läksime Eerikuga kahekesi. Poiss väsis vaatamata kaasa võetud läpakale üsna ruttu ja läks õue linnaliini bussidest pilte tegama. Jällekohtumisrõõm juba hommikul tutvust tehtud lätlastega, kes igal ajal oma abi pakkusid ja tunnust avaldasid, et üksi julgesin selle võistluse ette võtta. Eks koosolekul peale viisakaid tervitusi (ettekandja püüdis sealhulgas kõigi osalevate riikide keeles tervituse öelda) anti aru veelkord trassidest (eraldistarti oli ühes pöördes natuke muudetud), eeskirjadest (näiteks sama riietumisteema, et eraldistardis ei pea karikasarja punktitabeli juht riigi eraldistardikombe olemasolul muidu ametlikku liidri sõidupluusi kasutama). Pärast koosolekut jälle järjekorras seismist, et saada rattale kiip ja seljale numbrid. Lisaks segadus Eesti postkastist rändama läinud paari paberilehega, mis olid minu jaoks just kõige tähtsamad, täpsustatud stardiaegadega. Aga jällegi, kõik sai mõningase ajakuluga lahendatud.

Pühapäeval toimusid võistlused eraldistardist. Veel eelmisel õhtul hilja harjutasin tagasipööret ja linnas raja lõpuosas kämpingute vahel sõidetavaid kurve, et võistluspäevaks kindlam tunne sisse saaks. Sile, ilma tõusude-langusteta rada kulges suuremas osas mööda järveäärset looduskaitseala ja oli kiireks sõiduks mõeldud. Isiklikke rekordeid saavutamast võisid segada vaid heitlikud ilmaolud.

Veel enne stardirambile astumist rataste tehnilises kontrollis nägin, kuidas järjest ja järjest uusi ja väga uhkeid rattaid sobimatuks tunnistati, päris karm. Mina pidin ainult oma sadula esiotsa paari millimeetri võrra tõstma, oligi teine ära vajunud. Õnneks olid "Eesti tiimi mehaanikul" kuuskandid alati kaasas ja seekord jaksasin erinevalt eelmise õhtu pingutusest kruvid lahti keerata. Sain veel kiita, et nii kiiresti ja täpselt kõik tehtud sain.

Kuna võistlustes oli enne minu stardigruppi väike paus ja hommikuste võistlejate autasustamine, sain soojaks sõita otse rajal ja Martini nõuannete järgi, superluks. Ilm suurepärane, pilvealune ja soe. See oli väga hea, sest ühe kohvriga reisides ei saanud kaasa spetsiaalset eraldistardivarustust, soojenduspukist rääkimata. Õrn tuuleke tundus linnast välja sõites vastu puhuvat ja nii see esialgu oligi, kuid võidusõitu alustades pilvisus äkitselt tihenes, mis tähendas suuremaid tuuleiile igast ettearvamatust ilmakaarest, vihmasadu ja äike jõudsid kohale siiski alles hiljem, kui meie naistel juba autasustaminegi läbi saanud.

Lõpetanuna kontrollides oli tuul tõesti ka tagasiteeks vastu keeranud. Aga see kõik oli mulle ainult kasuks - võttis teiste veidi parema tehnikaga (tagakettaga ja päris spets-eraldistardiratastega) ja suuremate kogemustega võistlejate hoogu natuke maha. Esimesena startinuna ootasin juba poolel maal, et millal mind kätte saadakse, see juhtus lõpuks alles 100 m enne finišit, kui hilisem hõbemedaliomanik Nicole (Kanadast) mööda sõitis. Ja siis võisin endaga rahul olla. 14,15 km aeg 22:58.35 teeb keskmiseks kiiruseks 37km/h, Eestis olen oma eesmärgiks seadnud üle 35km/h saavutada, see juhtus nüüd küll õiges kohas. :)

Kaasaelamist oli piisavalt, ka metsavahel vähemalt iga kilomeetri taga keegi seltskond pealtvaatajaid innustamas. See oli nii tore, kõik klassid ju sel päeval võistlesid ja kõigile elati kaasa. Lisaks tegi südame soojaks seik, kui lõpetanuna istusin telgis Eestile määratud boksis ja mööduv korraldustoimkonna liige hõikas "Hey, you did really great!"

Lõppkokkuvõttes C5 naiste klassis 4. koht. Pole vaja ülemäära ekstaasi sattuda, meil oligi vaid 5 võistlejat, aga Eestist lahkudes olin kindel, et jään päris viimaseks, teised lihtsalt on tugevamad. Nii et eesmärk sai igati täidetud ja natuke ületatud. Sarja tulemused UCI kodulehel

Siis võtsin mõneks ajaks uuesti omaks "Eesti tiimi mehaaniku" rolli. Pidin rattal eraldistardilenksu grupisõidu oma vastu vahetama, olen selle trosside raami sisse toppimisega mitmed Hawaii mehaanikud peast halliks ajanud. Trosside vahetamises olen juba üsna osav ja omad nipid välja kujunenud, aga viimane täppistöö käikude reguleerimisel võib aeg-ajalt alguses natuke aia taha minna. Seekord läks väga hästi ja tehnika töötas laitmatult.

Teisipäev 16.06 ja grupisõit Yverdon-les-Bainsis.

Hommikul kiskusid tumedad pilved üsna vihmaseks, see on küngastel üsna hirmutav, sest eelmisel päeval ei saanud rada läbi sõites 10 cm sügavuses veeojas üldsegi mäest laskumistel kurve võtta. Etteruttavalt, et alates meie stardist siiski pidas enam-vähem kuivana. Minu suureks õnneks, sest mul jällegi kaasas vaid ühed jooksud ja rattakummid, tugevas vihmasajus oleks libedal asfaldil vaja mustriga kumme.

14,53-kilomeetrine ring ise oli päris raske, tasast maad stardi-finiši alas paarsada meetrit ja siis esimese 4 km pikkuse tõusu poole peal oli ka vast oma 100 m "Šveitsi tasast", mis Eestis oleks kindlasti mõne väikese kaldega märgitud, sinna oli söögiala paigutatud (feeding zone, kus abipersonal tohib sööki-jooki oma võistlejatele jagada). Mul sellega muret polnud, ikka kõik selga, meil naistel vist kõigil kaasas, sest kilomeetreid tegelikult vähe. Nii et kohe stardist sujuvalt üles 4 km, kus vaid viimane tõusunukk päris terav, siis korraks üle mäe jõudes alla orgu, järsk tagasipööre ja uuesti nüüd juba järsemalt 2 km pikkusel teel mäkke, et finišiks kurvilisel teel jälle alla linna laskuda. Ja nõnda kolm ringi (meestel neli). Selline rada on igati loogiline mägisema korraldajamaa rattavõistlusteks, aga para-rattasõidus käsiratturitel ja teistel suurema puudega sportlastel ikka väga keeruline. Nemad olid tõelised kangelased!

Start hilines paar minutit, et varahommikuse stardi viimased lõpetajad saaks ära oodatud. Mehed lasti 2 minutit varem rajale, neid oli üle 40, kui C4-C5 naisi startimas vaid 11. Meenutas osavõtjate arvult koduselt Eesti meistrivõistlus, ainult stardikohtunik soovis kõigile head võistlust inglise keeles, nagu ka igal sammul kõik võistluste korraldajad positiivseid soove jagamas.

Eks varasemast ajast ja ka eraldistardi protokolli järgi võis oletada, et Anna Harkowska teeb teistega seda, mida tema tahab. Ja tahtiski. Ja kiiresti. Juba teisel kilomeetril (päris alguses oli turvamootorratas ees aeglustamas) vaatas üle õla näod üle ja hakkas igal suurema kaldega nukil kiirendustega lammutama. Ja enne päris mäe otsa jõudmist oligi 5 naist maha jäänud, kolm C4 ja kaks C5-klassist, kahjuks üks punakiiver (võistluste ajal peab C5 klassi esindaja kandma punast peakatet) olin minagi. Ma ju tean, et kiired algused mulle üldsegi ei sobi, seda peab kõvasti veel harjutama. Me mahajääjad jäime kulgema nii, et kaks valgekiivrit (C4-klass) ees, siis vahega mina üksi ja Angelika (C5) veel veidi tagapool. Ega selliste tõusude ja laskumiste vaheldudes grupitööst niikuinii palju kasu pole, ei olnud õnnetu. Kui ainult luuaga auto laseks lõpuni sõita, ma ei teadnud, kas maha korjatakse siis, kui mehed ringiga järgi jõuavad (naised vast mitte) või lastakse ka sel juhul oma sõit lõpuni kulgeda.

Teise ringi sündmus oli see, et mehed olid selle kahe mäe vahelises orus karmi kukkumise korraldanud, enne kiirabid möödusid ja avarii kohal kästi ka ratturitel hoog päris maha võtta, et vigastatud kehadest ja appi tõtanud masinatest ohutult mööda saada.

Kolmanda ringi tõusudel olin jälle nende kahe valgekiivriga (Katell ja Marie-Claude) koos üksteist ergutamas. Siis said esimesed mehed ja nende peagrupp meid ringiga kätte, lasin viisakalt mööda ja naistel lastigi rahulikult edasi, oma sõidu lõpu poole minna. Trenni tahaks teha selliselt, et need mehed ees, siis ka enda oskused laskumistel ja grupisõidus paraneksid.

Viimasel kurvilisel laskumisel (~5 km linna ja finišini) hakkasid valgekiivrid omavahel ägedalt võistlema, lasin neil minna, sest reitingu punktitabelis oleme eraldi. Oli päris kasulik vaadata nende kahe omavahelist trügimist kurvides, aga seekord ainult vaadata ohutust kaugusest. Naiselt, kes mõnikord rattaga tööl käib ja siis mäeringiks Sossimäge peab, ei saa nõuda võistluselt teistega võrdselt päris mägedes sõitmist.

Lõppkokkuvõttes grupisõidus 11-st naisest 9. koht. Ja C5-klassis jälle 4. Koha mõttes päris hästi, eriti mõeldes, et läksin Šveitsi mõtetega kõige viimaseks jäämisest, peamine eesmärk oli ju klassifikatsioon saada või ümber lükata. Siiski kaotusminuteid tuli liiga-liiga palju. Igast küljest saaks võistlusolukorras sõitu parandada (pööramised, kiirendused, aga ka motivatsioon).

Ilmselgelt osutus sellise grupisõidu ringi jaoks väga kasulikuks Giro d'Estonia tuur. Eestis lihtsalt ei ole kuskilt võtta 4-kilomeetri pikkust mäge 150 m kõrguste erinevusega, et sellist 6 korda järjest läbida.

Nüüd olengi siin kodumaal valikute ees. Rattasõit on see, mis meeldib, rõõmseks teeb. Tean päris hästi, mida pean endas arendama ja kuidas trenne muuta, et paremaid tulemusi saavutada. Paar sammu redelil kõrgemale ronida pole üldse võimatu ja suhteliselt mõistliku vaevaga teostatav. Kindlasti tahaks sellise tasemaga võistlusel peagi uuesti osaleda, sealt saab palju vajalikke kogemusi. Kohe nüüd kiiresti kõike ei jõua, järgmisel suvel tahaks kogu võistluskaruselli kaasa teha. Selleks aga pean päris palju vaeva nägema oma elukorralduse muutmisel, trennideks aja leidma.

Mina. Ehk kuidas on see kõik kujunenud

Mina. Olen üks õnnelik inimene. Olen õppinud nägema lahendamist vajavaid ülesandeid ja mõistatusi, mitte probleeme ja takistusi.

Ma ei taha iseloomustada end kunagi oma nõrga parema käe põhjal, kuid pean siiski vist kirja panema, kuidas ja mismoodi kõik välja näeb ning kuidas oli.

Nagu ikka tavaline eestlane - koolid lõpetatud, laps kasvamas, olid töö (päris töö ja  hobide toetamiseks lisatööots) ja ots-otsaga kokku tulemine. Rattaga sõitsin ka, see oli puhkus muredest. Võrreldes teiste samal tasemel kestvusspordi harrastajatega teen (ja tegin) ajaliselt palju-palju vähem trenni. Tahaks leida rohkem aega, aga esmajoones pean otsima seda puhkamise tarvis.

2008-2009 hooajad olid algaja harrastaja kohta et üsna lootustandvad. Pildile jõudsin vist Tartu Rattarallil, aga ise pean suuremaks saavutuseks esmapilgul tagasihoidliku tulemusega 2009. aasta meistrivõistluste eraldistarti. Veidi naljakalt võib kokku kõlada, aga sellele polnud üldsegi panustanud, oma natuke suure aluraamiga rattale olin lenksule kinnitatavad eraldistardi torud laenanud tuttavalt nädal varem ja korra nendega sõita proovinud. Seljakotiga astusin varahommikul Viljandi rongile ja võistluspaigas palusin teiste spordiklubide telgist pumpa, sest esirehv oli veljelt lahkunud ning oma klubi jõudmas alles õhtuks meeste sõidu ajaks. Ja kogu selle kummalise tiitlivõistlustel osalemise peale ei olnudki lõpuprotokollis päris viimane, ka kaotus võitjale oli mul enda arvates päris talutav (3'18). Grupisõidus oleks olnud kindlasi palju konkurentsivõimelisem, kuid jäin ühte kukkumisse (see sõit oli tol korral tervenisti päris kole trügimine, kaks neidu lõpuks kiirabiga Tartusse ja Valka), sain küll esimesena orus tekkinud pusast minema, aga tõusul grupile järgi ei jõudnud ja sain lõpus kirja vaid ajalimiidi ületamise. Rattaspordis iga kord plaanid ei õnnestu.

Niisiis olin üsna lootusrikas edasiste jalgratta-hooaegade suhtes. Kuid sombusel septembrihommikul tööle sõites käis kõmakas. Ei saa süüdistada liikluskorraldust ega autojuhte. Tean, kuidas olukorrad tekivad ja mõistan, mida ise valesti tegin. Ei-ei, mitte nüüd see, et rattaga raudteeviadukti alt läbi sõitsin, vaid hoopis see, kuidas olin vihastanud ja seda tunnet alla surunud. Aga iga olukorra saab pöörata õppetunniks, oma tee leidmiseks.

Haiglast kaasa saadud diagnoosid on kirja panduna päris õudsed. Kolmes kohas kaelalülide risti-ja ogajätkete murrud (sageli sellest edasi meditsiiniga kokkupuutunud inimesed enam väljavõtet lugeda ei saagi), rangluu murd, käel kodarluu murd ning abaluu mitmekilluline murd. Lisaks katki peaaegu kõik ribid paremal ja üks ka vasakpoolne ning õmblusi tuli pähe üle 20 cm. Kuid luude kokkupanekust raskem oli õlavarrepõimiku katkemine (närvijuured C5, C6, C7). Viimane tähendas, et niisama jäädes oleks käsi üsna kasutu lihtsalt rippuv element, sõrmed küll enam-vähem töötasid (mitte pöial), aga kätt ennast liigutada ei osanud.

Ma ei tea, kuidas lugejad usuvad juhustesse. Igal juhul oli just Šveitsist kodumaale tagasi tulnud täpselt sinna Mustamäe haiglasse noor ortopeed, kes teadis ja oli näinud, kuidas tehakse vajalikku operatsiooni. Ning lisaks oli info, kuidas Soome professor maailmas ringi liigub, sobiv päev operatsiooniks oli paigas vist juba enne diagnoosi saamist (kuigi ka uuringuid ei saa närvikahjustuse puhul alati üheselt tõlgendada). Kohavalikutes Tartu ja Tampere vahel jäi viimaks sama kodune 3 km kaugusel olev Mustamäe. Hiljem taastusravis sain teada, et ka varem oli eestlasele sarnane opp tehtud, kuid siis pidi patsient selleks lennutatama Taisse.

Põhimõtteliselt väga lihtsustatult on mul nüüd kätte ühendatud närvikiude, mis muidu läheksid ülaselga ja päris katkiseid õlapõimiku närve lapitud jalast võetud tundlikkuse närvitorudega. Ega keegi seda ette ei tea, kuidas ja kas üldse mingit taastumist sellises olukorras toimuma hakkab.

Taastusravi oligi närvide kasvatamine vigastuse kohast alates sõrmede suunas, sest katkemisel vanad närviotsad lihtsalt känguvad. Ja see taastusravi polnud ka tavaline kord-paar nädalas polikliinikus käimine, sokutati Pärnusse Ivo Klotsi BioDesign kabinetti, kus ravi toimub 8 tundi päevas, nii et õhtul jaksab ainult natuke süüa ja magama keerata. Algul elukorraldus oli nädal Pärnus ja nädal kodus taastumas, hiljem umbes kord kuus nädalasi seansse. Ja see kõik mõjus, toimis. Paari kuu möödudes nägin küünarliigese sisepinna ülaservas õrna lihaskiu tõmblust. Kümne kuu möödudes avariist oli olukord, kus jaksasin tõsta teelusikat (ja kätt ennast ka ikka), aga kahvli ja supilusika jaoks veel jõudu nappis.

Taastumine kestab 2 aastat, edasi võimalikud väga minimaalsed muutused. Minul on kõikide esialgu pandud arvestuste ja lootustega võrreldes mõistmatult hästi. Ka opereerinud prof. Simo Vilkki küsis Tallinnas mind üle vaadates imestunult, et näita nüüd teise käe liikumist ka, naljaga mainis, et ei usu, et tema seda paremat kätt on lõigenud.

Muidugi on ja jäävad parema käe lihased nõrgemaks, õla tagaküljel ja abaluu peal on ka lihaseid puudu, et mõningad liigutused on piiratud. Elu aga ei sega, teen kõike ja saan kõigega hakkama, spordiklubis rühmatrennides ei viitsi enam põhjendada ka, miks kätekõverduste ajal veidi teisiti omaette ukerdan :)

Ei, ärge tundke mulle kaasa. On olnud üsna pöörane teada saamine, õppimine ja arenemine. Tähtsaim sealhulgas polegi füüsiline paranemine, vaid endaga rahu leidmine ja õnnelik olemine. Kõik need kohtumised rõõmsate inimestega taastusravi ajal, kelle kaaslased ja  meditsiinisüsteem olid juba maha kandnud. Tegelikult kõik ongi alati ja kogu aeg täpselt nii hästi kui ainuvõimalik, kui inimene ainult ise kogu aeg hädasid ei koguks.

Ja rattasõit jääb veel mõneks ajaks üheks tähtsaks tegevuseks. See lihtsalt on mulle vajalik, oluline. Põnev väljakutse ja uudishimu rahuldamine enda võimete piiride otsimisel.