pühapäev, 7. oktoober 2018

2018 näähhh...


Kõige põletavam küsimus - Tokyo paralümpiaks ma sel aastal Eestile pararattasõiduks kohta ei suutnud välja rabeleda (ma kiuslikult kasutan võistluse nimekujus järjekindlalt rahvusvahelist, ilma "o"-täheta varianti, sest igal pool mujal maailmas ollakse sellise sõnakujuga leppinud ja see ei ole mul näpuviga).
Ving-ving vabandused tulevad nüüd.

Kui esialgu ütlesin, et mulle saatuslik oli maantee MM-il punktikohtalt välja jäämine, siis tegelikult poleks mind seal ka esikoht päästnud. No võibolla kaks esikohta... aga ohh, Sarah vastu ei saa. Kes lugejatest naiste rattasõiduga veidikenegi tuttavam, siis Sarah sõitis vahetult enne Londoni olümpiamänge meie Grete Treieriga naiste profituure täpselt võrdselt. No ja siis enne Riot näiteks üritas naiste maailmarekordit ühe tunni sõidus. (See päädis küll Inglismaa rekordiga ja maailma vanuseklassi maailmarekordiga, parasportlaste rekordiga muidugi ka, aga päris aboluutrekordist jäi veidi puudu. Tookord video vahendusel vaadates ikka väga valus lõpp oli.)
Veel juuli lõpus oli UCI pararatturite reitingutabel väga lootustandev, aga suve viimases pooles läks päris möll lahti ja tulid ka "täpsustatud" reeglid. Lõplikud tabelid lüüakse kokku alles peale aasta lõppu. Mitmed riigid on agaralt veel selle aasta sees asunud riigi meistrivõistlusi korradama, kui tuli info, et needki annavad sel aastal reitingusse lisa. On juba ette näha, et seekord 14 esimese Euroopa riigi sisse Eestit ei mahu. Kui esimesele 14 riigile antakse igaühele üks koht, siis oma 218 punktiga võiksin platseeruda 18. kohale. Kui neli aastat tagasi oleks 100 punkti lähistel kindlalt Rio mängudele koha saanud ja mitmed riigid tollal kas üldse ilma naisteta või ühe naisega, siis sel aastal naisvõistlejate arv lihtsalt kahekordistus. Kasvu muidugi oli ette näha, aga see ületas igasugused suurimadki prognoosid. Praeguseid riikide punkte vaadates hindan, et ka kahe keskmiselt eduka naisega on suur oht sellest meie tabeli esineljateistkümnest välja jääda, vähemalt kolm võistlevat naist võiks olla. Vast esikohad päästaksid ja väikeriike süsteem lihtsalt ei soosi.
Kas pole mitte karjuv ebaõiglus meie kontinendil, räige diskrimineerimine, et näiteks meeste arvestuses saavad koha 23 esimest Euroopa riiki? Aga reeglid on reeglid ja need olid vastavalt kunagistele arvudele ja tulemustele paika pandud.
Lohutus - järgmisele kohtade jagamisele 2020. aasta suve algul loetakse ka 2018. aasta suuremad võistlused, neid kogutud punkte mult keegi ära ei võta. Ma lihtsalt pean selle aja jooksul mingi hea kavaluse välja mõtlema.
Pararatta maanteesõidu MM. ©FotoGliso
Aga aastast muu külje alt.
Parimaks saavutuseks pean tegelikult seda, kui tullakse peale võistlust tunnustust avaldama konkurentide poolt. Vaikselt ja tasakesi õlale patsutades, ilma tromboonihüüeteta ja ilma plastikust auhindadeta poodumil. Sedasi tuleb sageli palju otsesem ja siiram vastukaja tegudele.
Pärast Itaalia Maniago MM-i: olid ju asfaldil valusalt pikali, sain aru, kui sind sinna tõmmati, kuidas sa uuesti tunni aja pärast gruppi tagasi said? Väga tugev sõit! Mis siis, et lõpp ei õnnestunud.
Ja pärast Kanada MK-d: nägin protokollist, et sa kaotasid koduradadel võistlenud Nicolile ainult viie sekundiga! Kuidas selline areng paari aastaga, kui sa siin kogu aja kõike üksi toimetad (vihje minu taustatiimi puudustele).
Nii et nende tunnetega jään oma võistlusi meenutama.
Lisaks veel jõudemonstratsioon päris viimasest stardist Rootsist, kus poolel võistlusmaal omavahel jagelevatelt meestelt õnnestus eest ära sõita ja siis üllatuslikult niimoodi soolosõitjana finišijooneni vastu pidada.
Nii mõnigi kord sain tõestada, et minus on veel midagi varuks, ärge veel päris maha kandke.
Smack Cup Rootsis
Või siis finišispurt Hollandis Emmenis, kus ma igasuguse sõidu käigu loogika kui ka varasemate tulemuste kohaselt oleks pidanud jääma grupi viimaseks, aga sain meie sõiduseltskonnast esiratta teisena joone peale (kuna olin ka viimase piirini vihale aetud võistluse käigus ja osadele naistele kindlasti ei saanud alla jääda, haa-haa-haa)

Eks ka muresid oli piisavalt. Mõni asi läks päris napilt. Enne juba mainitud Hollandi MK-d olin lihtsalt rivist väljas. Kuidagimoodi liikusin, sõitsin läbi ka Eesti meistrikad (võistlemiseks oleks liiga palju nimetada), püüdsin küll trennide vahel rahulikult aega võtta et puhata, veetsin nädala Otepääl. Meistrikate eraldistardi vaheajapunktis veel olin peaaaegu konkurentsis, aga ülejäänu oli kõik alla igasugust arvestust.  Ja siis korraga täpselt päev enne Hollandi starti oli kõik vinks-vonks. Pulss liikus ilusti vastavalt koormusele, kiirust talusin hästi ja tunne oli mega. No ja läkski tegelikult väga hästi nii eraldistart kui ka grupisõit. Kui ma mudiugi ainult eraldistardis poleks ühe rajapiirde torbikuga kaklema hakanud, oleks võinud veel ägedam tulemus olla. See oli ikka võimas vormi ajastamine.
Teine napikas oli Kanada MK. Peale kahe nädala tagust kukkumist Itaalias sai mu küünarnukk korda jälle täpselt eraldistardile eelneval õhtul. Eelnevatel veeremistel tekitas päris hirmu, et toetada ei saanud, kellelgi öelda ka ei julgenud, et oht mitte võistlusvalmis olla oli nõnda suur.

Ja tegelikult suure seikluse, trekisõidu MM-i, olen eelnevas kirjatükis täitsa puutumata jätnud. See oli loomulikult omaette kogemus. Minna põhimõtteliselt kahe korra algkoolitusega teistlaadsete mõõtudega rajal, täiesti võõra rattaga (lõpuks ikkagi oli natuke liiga kõrge), tegema midagi endale natuke võõrast. No ja veel üle 35-kraadisesse kuumusesse teisel pool maakera. Ja siis loomulikult minu viisil üksi lennukisse istudes, et keegi vast ikka kohapeal leiab aega abistada. Lõpptulemus ju suurepärane punktisaak ja ajad, mida järgmistel aastatel ületama hakata. Kõige rohkem jään protokollides rahule jälitussõidu viimase kilomeetriga - see läks juba peaaegu täitsa arvestatavate naistega sarnaste numbritega - aga sõit  ise - meeletu varu. Vajab lihtsalt palju-palju rohkem harjutamist.
trekisõidu MMi treening
©Marco Antonio Teixeira/MPIX/CPB
Mitmed seigad tekkisid seoses reisimistega sel aastal, mida parem teist korda läbi ei teeks. Aga vist ilma sellisteta ei saaks. Vähemalt praegu seigeldes. Teisest küljest tekib niimoodi väga häid sõpru nii võistluskaaslaste, treenerite, abipersonali, kui ka kohalike elanike seas.

Finantsiliselt  on olnud müstiline hooaeg. Juba aastanumbri vahetumisel teadsin, et eelarve tuleb kuidagi kokku kärpida, aga et kõik lahtrid on mul juba ette miinustes. Midagi polnud teha ja küsimustele "kas sa ikka pead igal võistlusel osalema?", vaatasin hämmeldunud silmadega vastu "aga ma üritan siin olümpiapunkte kokku saada". Kas ma siis sõidan ratast või tuian niisama? Viimasel variandis - niismaa, natuke nagu sõita - seaksin oma elukorralduse hoopis teistmoodi.
Paar korda olen kuulnud arvamust, et sina oled ju koondises, mis siis viga kui kõik kinni makstakse. Kui keegi kuskil teab midagi parasportlaste koondisest, siis rääkige mulle sellest ka.

Tänud Invaspordi Liidu usaldusele, et sel aastal sain silma peal hoida jooksvatel kulunumbritel ja niimoodi ette ja taha kalkuleerida.
Kui kõik teised paralümpia alade esindajad võisid endale aasta-kaks vegeteerimist lubada - enamusel alles hakatakse nüüd hilissügisel norme ja võistlusi järgmistele mängudele kvalifitseerumiseks paika sättima või talvistele võistlustele on aega 4 aastat valmistuda - siis rattas läks karusell lahti juba 01.01.2018. Lihtsalt teadsin ette, et eriti keegi ei võta minu püüdlusi ja juttu sel aastal veel tõsiselt. Ja lisaks on mul oma nägemus, kuidas peaks asjajamine toimuma, kange jonniga olen vahel ka.
Kuidagi aga sain kõik plaanis olnud võistlused tehtud. Muidugi igat pidi üle kivide ja kändude. Päriselt pidin lõpuks natuke peale maksma omast palgast (mis võistlustel käies miinimumi lähedalegi ei küündi) MMi söökideks, lihtsale sealkandis ei leidnud kööginurgaga soodsat elamist, et Eestist asjad kaasa võtta.
Suurimad tänud Radisson BLU Hotel Olümpia! Nende jõulutoetus oli päästerõngaks väga mitmel korral. Algelt küll plaanisin suunata jõulukingi ettevalmistuse ossa, aga läks tõsiselt pool hooaega kriiside lappimiseks. Ilma oleks ikka väga palju tegemata jäänud.
Aasta viimasel MK-l tuli appi Eesti Jalgratturite Liidu president isiklikult, aitäh-aitäh! Täitsa viimasel hetkel ja viimases hädas sai sinna pöördutud.
Ja muidugi Sparta, kes mind oma sportlaseks on arvestanud, kuigi mingit kasu minu pealt pole loota (jalgrattaklubina ei tegutse, et kuskil nende eest väljas olla, pearaha minu pealt ka ei saa). Sparta on väga vastutulelik olnud ja mõnel ajal võiksin magamiskoti ja hambaharja vist sinna viia.
Tõesti südamest tänulik, et on õnnestunud üle elada see võistlushooaeg, lähen täie hooga edasi!