Kolmapäev, 19. november 2014

Mina. Ehk kuidas on see kõik kujunenud


Mina. Olen üks õnnelik inimene. Olen õppinud nägema lahendamist vajavaid ülesandeid ja mõistatusi, mitte probleeme ja takistusi.
Ma ei taha iseloomustada end kunagi oma nõrga parema käe põhjal, kuid pean siiski vist kirja panema, kuidas ja mismoodi kõik välja näeb ning kuidas oli.

Nagu ikka tavaline eestlane - koolid lõpetatud, laps kasvamas, olid töö (päris töö ja  hobide toetamiseks lisatööots) ja ots-otsaga kokku tulemine. Rattaga sõitsin ka, see oli puhkus muredest. Võrreldes teiste samal tasemel kestvusspordi harrastajatega teen (ja tegin) ajaliselt palju-palju vähem trenni. Tahaks leida rohkem aega, aga esmajoones pean otsima seda puhkamise tarvis.

2008-2009 hooajad olid algaja harrastaja kohta et üsna lootustandvad. Pildile jõudsin vist Tartu Rattarallil, aga ise pean suuremaks saavutuseks esmapilgul tagasihoidliku tulemusega 2009. aasta meistrivõistluste eraldistarti. Veidi naljakalt võib kokku kõlada, aga sellele polnud üldsegi panustanud, oma natuke suure aluraamiga rattale olin lenksule kinnitatavad eraldistardi torud laenanud tuttavalt nädal varem ja korra nendega sõita proovinud. Seljakotiga astusin varahommikul Viljandi rongile ja võistluspaigas palusin teiste spordiklubide telgist pumpa, sest esirehv oli veljelt lahkunud ning oma klubi jõudmas alles õhtuks meeste sõidu ajaks. Ja kogu selle kummalise tiitlivõistlustel osalemise peale ei olnudki lõpuprotokollis päris viimane, ka kaotus võitjale oli mul enda arvates päris talutav (3'18). Grupisõidus oleks olnud kindlasi palju konkurentsivõimelisem, kuid jäin ühte kukkumisse (see sõit oli tol korral tervenisti päris kole trügimine, kaks neidu lõpuks kiirabiga Tartusse ja Valka), sain küll esimesena orus tekkinud pusast minema, aga tõusul grupile järgi ei jõudnud ja sain lõpus kirja vaid ajalimiidi ületamise. Rattaspordis iga kord plaanid ei õnnestu.

Niisiis olin üsna lootusrikas edasiste jalgratta-hooaegade suhtes. Kuid sombusel septembrihommikul tööle sõites käis kõmakas. Ei saa süüdistada liikluskorraldust ega autojuhte. Tean, kuidas olukorrad tekivad ja mõistan, mida ise valesti tegin. Ei-ei, mitte nüüd see, et rattaga raudteeviadukti alt läbi sõitsin, vaid hoopis see, kuidas olin vihastanud ja seda tunnet alla surunud. Aga iga olukorra saab pöörata õppetunniks, oma tee leidmiseks.

Haiglast kaasa saadud diagnoosid on kirja panduna päris õudsed. Kolmes kohas kaelalülide risti-ja ogajätkete murrud (sageli sellest edasi meditsiiniga kokkupuutunud inimesed enam väljavõtet lugeda ei saagi), rangluu murd, käel kodarluu murd ning abaluu mitmekilluline murd. Lisaks katki peaaegu kõik ribid paremal ja üks ka vasakpoolne ning õmblusi tuli pähe üle 20 cm. Kuid luude kokkupanekust raskem oli õlavarrepõimiku katkemine (närvijuured C5, C6, C7). Viimane tähendas, et niisama jäädes oleks käsi üsna kasutu lihtsalt rippuv element, sõrmed küll enam-vähem töötasid (mitte pöial), aga kätt ennast liigutada ei osanud.

Ma ei tea, kuidas lugejad usuvad juhustesse. Igal juhul oli just Šveitsist kodumaale tagasi tulnud täpselt sinna Mustamäe haiglasse noor ortopeed, kes teadis ja oli näinud, kuidas tehakse vajalikku operatsiooni. Ning lisaks oli info, kuidas Soome professor maailmas ringi liigub, sobiv päev operatsiooniks oli paigas vist juba enne diagnoosi saamist (kuigi ka uuringuid ei saa närvikahjustuse puhul alati üheselt tõlgendada). Kohavalikutes Tartu ja Tampere vahel jäi viimaks sama kodune 3 km kaugusel olev Mustamäe. Hiljem taastusravis sain teada, et ka varem oli eestlasele sarnane opp tehtud, kuid siis pidi patsient selleks lennutatama Taisse.
Põhimõtteliselt väga lihtsustatult on mul nüüd kätte ühendatud närvikiude, mis muidu läheksid ülaselga ja päris katkiseid õlapõimiku närve lapitud jalast võetud tundlikkuse närvitorudega. Ega keegi seda ette ei tea, kuidas ja kas üldse mingit taastumist sellises olukorras toimuma hakkab.

Taastusravi oligi närvide kasvatamine vigastuse kohast alates sõrmede suunas, sest katkemisel vanad närviotsad lihtsalt känguvad. Ja see taastusravi polnud ka tavaline kord-paar nädalas polikliinikus käimine, sokutati Pärnusse Ivo Klotsi BioDesign kabinetti, kus ravi toimub 8 tundi päevas, nii et õhtul jaksab ainult natuke süüa ja magama keerata. Algul elukorraldus oli nädal Pärnus ja nädal kodus taastumas, hiljem umbes kord kuus nädalasi seansse. Ja see kõik mõjus, toimis. Paari kuu möödudes nägin küünarliigese sisepinna ülaservas õrna lihaskiu tõmblust. Kümne kuu möödudes avariist oli olukord, kus jaksasin tõsta teelusikat (ja kätt ennast ka ikka), aga kahvli ja supilusika jaoks veel jõudu nappis.

Taastumine kestab 2 aastat, edasi võimalikud väga minimaalsed muutused. Minul on kõikide esialgu pandud arvestuste ja lootustega võrreldes mõistmatult hästi. Ka opereerinud prof. Simo Vilkki küsis Tallinnas mind üle vaadates imestunult, et näita nüüd teise käe liikumist ka, naljaga mainis, et ei usu, et tema seda paremat kätt on lõigenud.
Muidugi on ja jäävad parema käe lihased nõrgemaks, õla tagaküljel ja abaluu peal on ka lihaseid puudu, et mõningad liigutused on piiratud. Elu aga ei sega, teen kõike ja saan kõigega hakkama, spordiklubis rühmatrennides ei viitsi enam põhjendada ka, miks kätekõverduste ajal veidi teisiti omaette ukerdan :)

Ei, ärge tundke mulle kaasa. On olnud üsna pöörane teada saamine, õppimine ja arenemine. Tähtsaim sealhulgas polegi füüsiline paranemine, vaid endaga rahu leidmine ja õnnelik olemine. Kõik need kohtumised rõõmsate inimestega taastusravi ajal, kelle kaaslased ja  meditsiinisüsteem olid juba maha kandnud. Tegelikult kõik ongi alati ja kogu aeg täpselt nii hästi kui ainuvõimalik, kui inimene ainult ise kogu aeg hädasid ei koguks.

Ja rattasõit jääb veel mõneks ajaks üheks tähtsaks tegevuseks. See lihtsalt on mulle vajalik, oluline. Põnev väljakutse ja uudishimu rahuldamine enda võimete piiride otsimisel.