Pühapäev, 21. juuni 2015

UCI Para-cycling Road World Cup. II etapp Yverdon-les-Bains, Šveits

Tegelikult on päris pöörane võtta rattakohver, seljakott, laps kaasa ja minna teadmatuses MK-etapile üksi, lubadustega kuidagi hakkama saada. Ju sain :)

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit ja Signe, kes kogu finantsilisele poolele õla alla pani ja ettevalmistustega õigel hetkel tagant utsitas, kui endal tahtmine kadumas.

Tänud, Hawaii Express, ratta tehnilise poole abi eest.
Spordipartner, punase kiivri eest (C5 klassis peab olema rangelt just seda värvi kiiver)
Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise ja asjaajamise eest.


Eestis oli mul täiesti enda süü tõttu viimane rattahooldus natuke vussi läinud. Olin kiirustades unustanud pikemalt lahti seletada oma ratta eripärad, et eraldistardis minu puhul peabki olema vasaku käe all tagakäiguvahetaja. Nõnda siis Tallinnas rahuliku pakkimise asemel sai veel käigutrosse juurde ostetud ja öösel ratas "õigesti kokku monteeritud". Osaliselt jäi reguleerimist ka Šveitsi.
Lennureis sujus kenasti. Pärast Tallinnas toimunud vaidlust venekeelse taksojuhiga eelistasin Šveitsis liiikuda ühistranspordiga, õnnetuseks jäime küll viimasest hotellini sõitvast bussist maha ja pidime kogu kolaga õhtul väikse jalutuskäigu tegema.

Reede hommikuks klassifitseerimise ajaks olin varustusega valmis.
Klassifitseerimine oli väga põhjalik - jutuajamine ja dokumentide uurimine, pikk testimine, ratta selga ja ringe tehes uuriti seistes sõitu ja käiguvahetusi, jälle testimine, veidi ootamist ja veel teste. Ettenähtud 30 minuti asemel kulus 55. Eks olen nii eriline ja harv, käsi ju otseselt nõrgana kohe välja ei paista, lihased on õlast puudulikud, kõik komisjoni liikmed said teste teha. Aga lõpptulemusena C5 klassi jaoks sobilik. Ise ma muidugi üldse ei tunnista, et mul tavaelus oleks mingi takistus või puue, C5 tähendabki, et minimaalne. Klassi märkuse N (New ehk esimest korda võistlemas) asemel nüüd tähis R (Review), mis antakse kõigile sobilikuks tunnistatud uutele sportlastele ja tähendab, et päris kestva klassifikatsiooni kinnitamiseks peab 12 kuu pärast uuesti rahvusvahelise klassifitseerimiskomisjoni poolt üle vaadatud saama. See reede hommik oligi reisi planeerides kõige suurem eesmärk, selgust saada sobilikkuses või mitte. Suur kivi langes südamelt.

Laupäeval oli tiimide mänedžeridel kohustuslik hommikul käia võistlejate kinnitamisel. Lootsin rattaringi alul kiiresti enda nime taha linnuke teha ja sõitma saada, aga sageli ei lähe kõik ladusalt plaanide järgi. Peale üht tundi järjekorras veetmist tekkis närvipinge riietumise teemal. Kuigi esmasel registreerimisel olin küsimuse tõstatanud, et kas ja millised piirangud on individuaalsõitja (tähendab siin seda, et ei esinda ametlikult riigi koondist) võistlusvormile, olin hommikuks ära unustanud vastuse, et pidi teada saama just sellel võistlejate kinnitamisel UCI komisjoni käest. Ja nii ma õnnetu peale seda pikka järjekorda seisin juba päris komissaari toa juures ja vaatasin, kuidas tõsiste nägudega päris-mänedžerid kottidest oma riigi sõiduvormi lauale laotavad ja kui põhjalikult UCI poolt pluus ja pükste sääred läbi uuritakse. Paanika selle tõttu, et mul endale planeeritud neutraalne valge võistluspluus oli linna teises otsas hotellis ja muidugi aega enam tagasi sõita poleks olnud. Lahenes kõik väga hästi, tunnistasin üles, et olen trenni minemas Giro d'Estonia 2015 vormis nagu olen, kui võistlusteks ei sobi, siis valge ilma kirjadeta pluus on ka olemas, aga mitte mul kaasas. Komissaar ütles, et kõik hästi, vaatas natuke mind igast küljest ja tõdes, et ka seljas olev vorm on sobiv. (Olen kunagi lugenud eeskirju, et individuaalvõistleja võib küll esindada kohalikku klubi ja sõita selle kirjus rõivastuses, kuid kehtivad piirangud reklaamide arvule ja suurusele. Enne võistlusi eeskirju ei leidnud ja olin teadmatuses). Nii et lõppkokkuvõttes Giro d'Estonia 2015 mugavad sõiduriided tunnistati igati sobilikuks ja nendes oligi hea sõita - Eesti lipu värvid käistel-sääristel ja lisaks meeldisid Itaalia koondise liikmetele mõned nende maa tunnused, mis peamiselt hotellis tähelepanu võitsid :) (Peale söögiruumis ja koridorides aja veetmist käisin paar korda just toale kõige lähemal Itaalia staabis rattapumpa laenamas.)


Et mitte rahulikult päeva õhtusse saada, pidi Eesti tiimi esindaja minema kella 16-ks uuesti sinna linna teise serva manageride koosolekule. Seekord läksime Eerikuga kahekesi. Poiss väsis vaatamata kaasa võetud läpakale üsna ruttu ja läks õue linnaliini bussidest pilte tegama. Jällekohtumisrõõm juba hommikul tutvust tehtud lätlastega, kes igal ajal oma abi pakkusid ja tunnust avaldasid, et üksi julgesin selle võistluse ette võtta. Eks koosolekul peale viisakaid tervitusi (ettekandja püüdis sealhulgas kõigi osalevate riikide keeles tervituse öelda) anti aru veelkord trassidest (eraldistarti oli ühes pöördes natuke muudetud), eeskirjadest (näiteks sama riietumisteema, et eraldistardis ei pea karikasarja punktitabeli juht riigi eraldistardikombe olemasolul muidu ametlikku liidri sõidupluusi kasutama). Pärast koosolekut jälle järjekorras seismist, et saada rattale kiip ja seljale numbrid. Lisaks segadus Eesti postkastist rändama läinud paari paberilehega, mis olid minu jaoks just kõige tähtsamad, täpsustatud stardiaegadega. Aga jällegi, kõik sai mõningase ajakuluga lahendatud.



Pühapäeval toimusid võistlused eraldistardist. Veel eelmisel õhtul hilja harjutasin tagasipööret ja linnas raja lõpuosas kämpingute vahel sõidetavaid kurve, et võistluspäevaks kindlam tunne sisse saaks. Sile, ilma tõusude-langusteta rada kulges suuremas osas mööda järveäärset looduskaitseala ja oli kiireks sõiduks mõeldud. Isiklikke rekordeid saavutamast võisid segada vaid heitlikud ilmaolud.

Veel enne stardirambile astumist rataste tehnilises kontrollis nägin, kuidas järjest ja järjest uusi ja väga uhkeid rattaid sobimatuks tunnistati, päris karm. Mina pidin ainult oma sadula esiotsa paari millimeetri võrra tõstma, oligi teine ära vajunud. Õnneks olid "Eesti tiimi mehaanikul" kuuskandid alati kaasas ja seekord jaksasin erinevalt eelmise õhtu pingutusest kruvid lahti keerata. Sain veel kiita, et nii kiiresti ja täpselt kõik tehtud sain.

Kuna võistlustes oli enne minu stardigruppi väike paus ja hommikuste võistlejate autasustamine, sain soojaks sõita otse rajal ja Martini nõuannete järgi, superluks. Ilm suurepärane, pilvealune ja soe. See oli väga hea, sest ühe kohvriga reisides ei saanud kaasa spetsiaalset eraldistardivarustust, soojenduspukist rääkimata. Õrn tuuleke tundus linnast välja sõites vastu puhuvat ja nii see esialgu oligi, kuid võidusõitu alustades pilvisus äkitselt tihenes, mis tähendas suuremaid tuuleiile igast ettearvamatust ilmakaarest, vihmasadu ja äike jõudsid kohale siiski alles hiljem, kui meie naistel juba autasustaminegi läbi saanud.
Lõpetanuna kontrollides oli tuul tõesti ka tagasiteeks vastu keeranud. Aga see kõik oli mulle ainult kasuks - võttis teiste veidi parema tehnikaga (tagakettaga ja päris spets-eraldistardiratastega) ja suuremate kogemustega võistlejate hoogu natuke maha. Esimesena startinuna ootasin juba poolel maal, et millal mind kätte saadakse, see juhtus lõpuks alles 100 m enne finišit, kui hilisem hõbemedaliomanik Nicole (Kanadast) mööda sõitis. Ja siis võisin endaga rahul olla. 14,15 km aeg 22:58.35 teeb keskmiseks kiiruseks 37km/h, Eestis olen oma eesmärgiks seadnud üle 35km/h saavutada, see juhtus nüüd küll õiges kohas. :)
Kaasaelamist oli piisavalt, ka metsavahel vähemalt iga kilomeetri taga keegi seltskond pealtvaatajaid innustamas. See oli nii tore, kõik klassid ju sel päeval võistlesid ja kõigile elati kaasa. Lisaks tegi südame soojaks seik, kui lõpetanuna istusin telgis Eestile määratud boksis ja mööduv korraldustoimkonna liige hõikas "Hey, you did really great!"
Lõppkokkuvõttes C5 naiste klassis 4. koht. Pole vaja ülemäära ekstaasi sattuda, meil oligi vaid 5 võistlejat, aga Eestist lahkudes olin kindel, et jään päris viimaseks, teised lihtsalt on tugevamad. Nii et eesmärk sai igati täidetud ja natuke ületatud. Sarja tulemused UCI kodulehel

Siis võtsin mõneks ajaks uuesti omaks "Eesti tiimi mehaaniku" rolli. Pidin rattal eraldistardilenksu grupisõidu oma vastu vahetama, olen selle trosside raami sisse toppimisega mitmed Hawaii mehaanikud peast halliks ajanud. Trosside vahetamises olen juba üsna osav ja omad nipid välja kujunenud, aga viimane täppistöö käikude reguleerimisel võib aeg-ajalt alguses natuke aia taha minna. Seekord läks väga hästi ja tehnika töötas laitmatult.

Teisipäev 16.06 ja grupisõit Yverdon-les-Bainsis.
Hommikul kiskusid tumedad pilved üsna vihmaseks, see on küngastel üsna hirmutav, sest eelmisel päeval ei saanud rada läbi sõites 10 cm sügavuses veeojas üldsegi mäest laskumistel kurve võtta. Etteruttavalt, et alates meie stardist siiski pidas enam-vähem kuivana. Minu suureks õnneks, sest mul jällegi kaasas vaid ühed jooksud ja rattakummid, tugevas vihmasajus oleks libedal asfaldil vaja mustriga kumme.

14,53-kilomeetrine ring ise oli päris raske, tasast maad stardi-finiši alas paarsada meetrit ja siis esimese 4 km pikkuse tõusu poole peal oli ka vast oma 100 m "Šveitsi tasast", mis Eestis oleks kindlasti mõne väikese kaldega märgitud, sinna oli söögiala paigutatud (feeding zone, kus abipersonal tohib sööki-jooki oma võistlejatele jagada). Mul sellega muret polnud, ikka kõik selga, meil naistel vist kõigil kaasas, sest kilomeetreid tegelikult vähe. Nii et kohe stardist sujuvalt üles 4 km, kus vaid viimane tõusunukk päris terav, siis korraks üle mäe jõudes alla orgu, järsk tagasipööre ja uuesti nüüd juba järsemalt 2 km pikkusel teel mäkke, et finišiks kurvilisel teel jälle alla linna laskuda. Ja nõnda kolm ringi (meestel neli). Selline rada on igati loogiline mägisema korraldajamaa rattavõistlusteks, aga para-rattasõidus käsiratturitel ja teistel suurema puudega sportlastel ikka väga keeruline. Nemad olid tõelised kangelased!


Start hilines paar minutit, et varahommikuse stardi viimased lõpetajad saaks ära oodatud. Mehed lasti 2 minutit varem rajale, neid oli üle 40, kui C4-C5 naisi startimas vaid 11. Meenutas osavõtjate arvult koduselt Eesti meistrivõistlus, ainult stardikohtunik soovis kõigile head võistlust inglise keeles, nagu ka igal sammul kõik võistluste korraldajad positiivseid soove jagamas.

Eks varasemast ajast ja ka eraldistardi protokolli järgi võis oletada, et Anna Harkowska teeb teistega seda, mida tema tahab. Ja tahtiski. Ja kiiresti. Juba teisel kilomeetril (päris alguses oli turvamootorratas ees aeglustamas) vaatas üle õla näod üle ja hakkas igal suurema kaldega nukil kiirendustega lammutama. Ja enne päris mäe otsa jõudmist oligi 5 naist maha jäänud, kolm C4 ja kaks C5-klassist, kahjuks üks punakiiver (võistluste ajal peab C5 klassi esindaja kandma punast peakatet) olin minagi. Ma ju tean, et kiired algused mulle üldsegi ei sobi, seda peab kõvasti veel harjutama. Me mahajääjad jäime kulgema nii, et kaks valgekiivrit (C4-klass) ees, siis vahega mina üksi ja Angelika (C5) veel veidi tagapool. Ega selliste tõusude ja laskumiste vaheldudes grupitööst niikuinii palju kasu pole, ei olnud õnnetu. Kui ainult luuaga auto laseks lõpuni sõita, ma ei teadnud, kas maha korjatakse siis, kui mehed ringiga järgi jõuavad (naised vast mitte) või lastakse ka sel juhul oma sõit lõpuni kulgeda.
Teise ringi sündmus oli see, et mehed olid selle kahe mäe vahelises orus karmi kukkumise korraldanud, enne kiirabid möödusid ja avarii kohal kästi ka ratturitel hoog päris maha võtta, et vigastatud kehadest ja appi tõtanud masinatest ohutult mööda saada.
Kolmanda ringi tõusudel olin jälle nende kahe valgekiivriga (Katell ja Marie-Claude) koos üksteist ergutamas. Siis said esimesed mehed ja nende peagrupp meid ringiga kätte, lasin viisakalt mööda ja naistel lastigi rahulikult edasi, oma sõidu lõpu poole minna. Trenni tahaks teha selliselt, et need mehed ees, siis ka enda oskused laskumistel ja grupisõidus paraneksid.
Viimasel kurvilisel laskumisel (~5 km linna ja finišini) hakkasid valgekiivrid omavahel ägedalt võistlema, lasin neil minna, sest reitingu punktitabelis oleme eraldi. Oli päris kasulik vaadata nende kahe omavahelist trügimist kurvides, aga seekord ainult vaadata ohutust kaugusest. Naiselt, kes mõnikord rattaga tööl käib ja siis mäeringiks Sossimäge peab, ei saa nõuda võistluselt teistega võrdselt päris mägedes sõitmist.

Lõppkokkuvõttes grupisõidus 11-st naisest 9. koht. Ja C5-klassis jälle 4. Koha mõttes päris hästi, eriti mõeldes, et läksin Šveitsi mõtetega kõige viimaseks jäämisest, peamine eesmärk oli ju klassifikatsioon saada või ümber lükata. Siiski kaotusminuteid tuli liiga-liiga palju. Igast küljest saaks võistlusolukorras sõitu parandada (pööramised, kiirendused, aga ka motivatsioon).
Ilmselgelt osutus sellise grupisõidu ringi jaoks väga kasulikuks Giro d'Estonia tuur. Eestis lihtsalt ei ole kuskilt võtta 4-kilomeetri pikkust mäge 150 m kõrguste erinevusega, et sellist 6 korda järjest läbida.



Nüüd olengi siin kodumaal valikute ees. Rattasõit on see, mis meeldib, rõõmseks teeb. Tean päris hästi, mida pean endas arendama ja kuidas trenne muuta, et paremaid tulemusi saavutada. Paar sammu redelil kõrgemale ronida pole üldse võimatu ja suhteliselt mõistliku vaevaga teostatav. Kindlasti tahaks sellise tasemaga võistlusel peagi uuesti osaleda, sealt saab palju vajalikke kogemusi. Kohe nüüd kiiresti kõike ei jõua, järgmisel suvel tahaks kogu võistluskaruselli kaasa teha. Selleks aga pean päris palju vaeva nägema oma elukorralduse muutmisel, trennideks aja leidma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar