tag:blogger.com,1999:blog-42944664868592554682024-03-13T22:19:29.424+02:00Mari, ratas ja muud loomadMari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.comBlogger10125tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-18347152521758112302018-10-07T21:06:00.003+03:002018-11-27T10:40:46.578+02:002018 näähhh...<br />
Kõige põletavam küsimus - Tokyo paralümpiaks ma sel aastal Eestile pararattasõiduks kohta ei suutnud välja rabeleda (ma kiuslikult kasutan võistluse nimekujus järjekindlalt rahvusvahelist,
ilma "o"-täheta varianti, sest igal pool mujal maailmas ollakse sellise
sõnakujuga leppinud ja see ei ole mul näpuviga).<br />
Ving-ving vabandused tulevad nüüd.<br />
<br />
Kui esialgu ütlesin, et mulle saatuslik oli maantee MM-il punktikohtalt välja jäämine, siis tegelikult poleks mind seal ka esikoht päästnud. No võibolla kaks esikohta... aga ohh, Sarah vastu ei saa. Kes lugejatest naiste rattasõiduga veidikenegi tuttavam, siis Sarah sõitis vahetult enne Londoni olümpiamänge meie Grete Treieriga naiste profituure täpselt võrdselt. No ja siis enne Riot näiteks üritas naiste maailmarekordit ühe tunni sõidus. (See päädis küll Inglismaa rekordiga ja maailma vanuseklassi maailmarekordiga, parasportlaste rekordiga muidugi ka, aga päris aboluutrekordist jäi veidi puudu. Tookord video vahendusel vaadates ikka väga valus lõpp oli.)<br />
<div style="text-align: justify;">
Veel juuli lõpus oli UCI pararatturite reitingutabel väga lootustandev, aga suve viimases pooles läks päris möll lahti ja tulid ka "täpsustatud" reeglid. Lõplikud tabelid lüüakse kokku alles peale aasta lõppu. Mitmed riigid on agaralt veel selle aasta sees asunud riigi meistrivõistlusi korradama, kui tuli info, et needki annavad sel aastal reitingusse lisa. On juba ette näha, et seekord 14 esimese Euroopa riigi sisse Eestit ei mahu. Kui esimesele 14 riigile antakse igaühele üks koht, siis oma 218 punktiga võiksin platseeruda 18. kohale. Kui neli aastat tagasi oleks 100 punkti lähistel kindlalt Rio mängudele koha saanud ja mitmed riigid tollal kas üldse ilma naisteta või ühe naisega, siis sel aastal naisvõistlejate arv lihtsalt kahekordistus. Kasvu muidugi oli ette näha, aga see ületas igasugused suurimadki prognoosid. Praeguseid riikide punkte vaadates hindan, et ka kahe keskmiselt eduka naisega on suur oht sellest meie tabeli esineljateistkümnest välja jääda, vähemalt kolm võistlevat naist võiks olla. Vast esikohad päästaksid ja väikeriike süsteem lihtsalt ei soosi.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kas pole mitte karjuv ebaõiglus meie kontinendil, räige diskrimineerimine, et näiteks meeste arvestuses saavad koha 23 esimest Euroopa riiki? Aga reeglid on reeglid ja need olid vastavalt kunagistele arvudele ja tulemustele paika pandud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lohutus - järgmisele kohtade jagamisele 2020. aasta suve algul loetakse ka 2018. aasta suuremad võistlused, neid kogutud punkte mult keegi ära ei võta. Ma lihtsalt pean selle aja jooksul mingi hea kavaluse välja mõtlema.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4mP984P7v4mZ-mxz5Huf5FIWcHOBrMfvo0HsFxOtdinZYyBL_jmYk_HkVxV7XeSudfdDek46xi0uJkwbKnPBEZd7BFh-u0dC-ydUwDvMQwQvxbRPMwBUm1xBbDNs05GTVm5sl152cHhY/s1600/38683881_photogliso_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="681" data-original-width="1024" height="265" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4mP984P7v4mZ-mxz5Huf5FIWcHOBrMfvo0HsFxOtdinZYyBL_jmYk_HkVxV7XeSudfdDek46xi0uJkwbKnPBEZd7BFh-u0dC-ydUwDvMQwQvxbRPMwBUm1xBbDNs05GTVm5sl152cHhY/s400/38683881_photogliso_o.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Pararatta maanteesõidu MM. ©FotoGliso</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Aga aastast muu külje alt.</div>
<div style="text-align: justify;">
Parimaks saavutuseks pean tegelikult seda, kui tullakse peale võistlust tunnustust avaldama konkurentide poolt. Vaikselt ja tasakesi õlale patsutades, ilma tromboonihüüeteta ja ilma plastikust auhindadeta poodumil. Sedasi tuleb sageli palju otsesem ja siiram vastukaja tegudele.</div>
<div style="text-align: justify;">
Pärast Itaalia Maniago MM-i: o<i>lid ju asfaldil valusalt pikali, sain aru, kui sind sinna tõmmati, kuidas sa uuesti tunni aja pärast gruppi tagasi said? Väga tugev sõit! Mis siis, et lõpp ei õnnestunud.</i></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja pärast Kanada MK-d: <i>nägin protokollist, et sa kaotasid koduradadel võistlenud Nicolile ainult viie sekundiga! Kuidas selline areng paari aastaga, kui sa siin kogu aja kõike üksi toimetad</i> (vihje minu taustatiimi puudustele).</div>
<div style="text-align: justify;">
Nii et nende tunnetega jään oma võistlusi meenutama.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lisaks veel jõudemonstratsioon päris viimasest stardist Rootsist, kus poolel võistlusmaal omavahel jagelevatelt meestelt õnnestus eest ära sõita ja siis üllatuslikult niimoodi soolosõitjana finišijooneni vastu pidada.</div>
<div style="text-align: justify;">
Nii mõnigi kord sain tõestada, et minus on veel midagi varuks, ärge veel päris maha kandke.</div>
<div style="text-align: justify;">
</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu8nsnGTZsraMj1xVHO9wyYX-U9qHkywM6dVQjGERMFa7XCj9sotwb1NgkzzXsnkmdaINOFuEEQaJGvlLp9EAdK3jMPWoSMAIQpOvZhmZF_dDCih1U9GnfHv-b6NStqSzx0qkHDW8azAA/s1600/41520585_1952294521494768_2814985887228624896_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhu8nsnGTZsraMj1xVHO9wyYX-U9qHkywM6dVQjGERMFa7XCj9sotwb1NgkzzXsnkmdaINOFuEEQaJGvlLp9EAdK3jMPWoSMAIQpOvZhmZF_dDCih1U9GnfHv-b6NStqSzx0qkHDW8azAA/s400/41520585_1952294521494768_2814985887228624896_o.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Smack Cup Rootsis</td></tr>
</tbody></table>
Või siis finišispurt Hollandis Emmenis, kus ma igasuguse sõidu käigu loogika kui ka varasemate tulemuste kohaselt oleks pidanud jääma grupi viimaseks, aga sain meie sõiduseltskonnast esiratta teisena joone peale (kuna olin ka viimase piirini vihale aetud võistluse käigus ja osadele naistele kindlasti ei saanud alla jääda, haa-haa-haa)<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
</div>
<div style="text-align: justify;">
Eks ka muresid oli piisavalt. Mõni asi läks päris napilt. Enne juba mainitud Hollandi MK-d olin lihtsalt rivist väljas. Kuidagimoodi liikusin, sõitsin läbi ka Eesti meistrikad (võistlemiseks oleks liiga palju nimetada), püüdsin küll trennide vahel rahulikult aega võtta et puhata, veetsin nädala Otepääl. Meistrikate eraldistardi vaheajapunktis veel olin peaaaegu konkurentsis, aga ülejäänu oli kõik alla igasugust arvestust. Ja siis korraga täpselt päev enne Hollandi starti oli kõik vinks-vonks. Pulss liikus ilusti vastavalt koormusele, kiirust talusin hästi ja tunne oli mega. No ja läkski tegelikult väga hästi nii eraldistart kui ka grupisõit. Kui ma mudiugi ainult eraldistardis poleks ühe rajapiirde torbikuga kaklema hakanud, oleks võinud veel ägedam tulemus olla. See oli ikka võimas vormi ajastamine.</div>
<div style="text-align: justify;">
Teine napikas oli Kanada MK. Peale kahe nädala tagust kukkumist Itaalias sai mu küünarnukk korda jälle täpselt eraldistardile eelneval õhtul. Eelnevatel veeremistel tekitas päris hirmu, et toetada ei saanud, kellelgi öelda ka ei julgenud, et oht mitte võistlusvalmis olla oli nõnda suur.</div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
Ja tegelikult suure seikluse, trekisõidu MM-i, olen eelnevas kirjatükis täitsa puutumata jätnud. See oli loomulikult omaette kogemus. Minna põhimõtteliselt kahe korra algkoolitusega teistlaadsete mõõtudega rajal, täiesti võõra rattaga (lõpuks ikkagi oli natuke liiga kõrge), tegema midagi endale natuke võõrast. No ja veel üle 35-kraadisesse kuumusesse teisel pool maakera. Ja siis loomulikult minu viisil üksi lennukisse istudes, et keegi vast ikka kohapeal leiab aega abistada. Lõpptulemus ju suurepärane punktisaak ja ajad, mida järgmistel aastatel ületama hakata. Kõige rohkem jään protokollides rahule jälitussõidu viimase kilomeetriga - see läks juba peaaegu täitsa arvestatavate naistega sarnaste numbritega - aga sõit ise - meeletu varu. Vajab lihtsalt palju-palju rohkem harjutamist.</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwWd2C0nlySWACojm8P2rG8GNi1BJr4w3sTrfjtBMskOFKDZLIjZeJ4te3XX2Mzon_9vTSQl5bLqt1AjQ5hOk3SL7YC8yTb_GomTkiC6scvSRx9rjqhoRmp-ONujZOYPJ4nq9XHsbvVHw/s1600/Ciclismo-54-XL.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="683" data-original-width="1024" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjwWd2C0nlySWACojm8P2rG8GNi1BJr4w3sTrfjtBMskOFKDZLIjZeJ4te3XX2Mzon_9vTSQl5bLqt1AjQ5hOk3SL7YC8yTb_GomTkiC6scvSRx9rjqhoRmp-ONujZOYPJ4nq9XHsbvVHw/s400/Ciclismo-54-XL.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">trekisõidu MMi treening<br />
©Marco Antonio Teixeira/MPIX/CPB</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Mitmed seigad tekkisid seoses reisimistega sel aastal, mida parem teist korda läbi ei teeks. Aga vist ilma sellisteta ei saaks. Vähemalt praegu seigeldes. Teisest küljest tekib niimoodi väga häid sõpru nii võistluskaaslaste, treenerite, abipersonali, kui ka kohalike elanike seas. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Finantsiliselt on olnud müstiline hooaeg. Juba aastanumbri vahetumisel teadsin, et eelarve tuleb kuidagi kokku kärpida, aga et kõik lahtrid on mul juba ette miinustes. Midagi polnud teha ja küsimustele "kas sa ikka pead igal võistlusel osalema?", vaatasin hämmeldunud silmadega vastu "aga ma üritan siin olümpiapunkte kokku saada". Kas ma siis sõidan ratast või tuian niisama? Viimasel variandis - niismaa, natuke nagu sõita - seaksin oma elukorralduse hoopis teistmoodi.</div>
<div style="text-align: justify;">
Paar korda olen kuulnud arvamust, et sina oled ju koondises, mis siis viga kui kõik kinni makstakse. Kui keegi kuskil teab midagi parasportlaste koondisest, siis rääkige mulle sellest ka. <br />
<br />
Tänud Invaspordi Liidu usaldusele, et sel aastal sain silma peal hoida jooksvatel kulunumbritel ja niimoodi ette ja taha kalkuleerida.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kui kõik teised paralümpia alade esindajad võisid endale aasta-kaks vegeteerimist lubada - enamusel alles hakatakse nüüd hilissügisel norme ja võistlusi järgmistele mängudele kvalifitseerumiseks paika sättima või talvistele võistlustele on aega 4 aastat valmistuda - siis rattas läks karusell lahti juba 01.01.2018. Lihtsalt teadsin ette, et eriti keegi ei võta minu püüdlusi ja juttu sel aastal veel tõsiselt. Ja lisaks on mul oma nägemus, kuidas peaks asjajamine toimuma, kange jonniga olen vahel ka.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kuidagi aga sain kõik plaanis olnud võistlused tehtud. Muidugi igat pidi üle kivide ja kändude. Päriselt pidin lõpuks natuke peale maksma omast palgast (mis võistlustel käies miinimumi lähedalegi ei küündi) MMi söökideks, lihtsale sealkandis ei leidnud kööginurgaga soodsat elamist, et Eestist asjad kaasa võtta.</div>
<div style="text-align: justify;">
Suurimad tänud Radisson BLU Hotel Olümpia! Nende jõulutoetus oli päästerõngaks väga mitmel korral. Algelt küll plaanisin suunata jõulukingi ettevalmistuse ossa, aga läks tõsiselt pool hooaega kriiside lappimiseks. Ilma oleks ikka väga palju tegemata jäänud.</div>
Aasta viimasel MK-l tuli appi Eesti Jalgratturite Liidu president isiklikult, aitäh-aitäh! Täitsa viimasel hetkel ja viimases hädas sai sinna pöördutud.<br />
Ja muidugi Sparta, kes mind oma sportlaseks on arvestanud, kuigi mingit kasu minu pealt pole loota (jalgrattaklubina ei tegutse, et kuskil nende eest väljas olla, pearaha minu pealt ka ei saa). Sparta on väga vastutulelik olnud ja mõnel ajal võiksin magamiskoti ja hambaharja vist sinna viia.<br />
Tõesti südamest tänulik, et on õnnestunud üle elada see võistlushooaeg, lähen täie hooga edasi!<br />
<br />Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-67803300319899595482017-10-10T12:58:00.000+03:002017-10-12T10:28:44.689+03:00Rattahooaeg 2017.<br />
<b>Kokkuvõte</b><br />
<div style="text-align: justify;">
Viimase aasta jooksul väidab Sportlyzer treeningajaks 513:03 h ja kogudistantsiks 6888 km. Ajaga väga kriitiline ei olegi, peaks muidugi sedagi rohkemaks saama, aga distants on küll imetilluke. Natuke lähemalt vaadates selgub kohe tõsiasi, et rattatreeninguid vaid 280:17h (6060km), mis on ikka lubamatult väike osakaal ühe sportlase jaoks enda erialale pühandumist. Et seekord siis niimoodi. Kindlasti ratta seljas võiks aega ja kilomeetreid ka praegu rohkemaks kirjutada, aga tööle-koju-kooli ringikesi ma üldiselt treeninguteks ei loe. Noh, kui just Tartust ringiga läbi Räpina Võrru ei juhtunud see koolipäeva järgne tiir tulema 😀 Oma osa mängis ka talve- ja kevadlaagri puudumine. Kevadlaager siiski teoorias oli - Itaalias peale MK-etappi maikuus, suvele vastu minnes abiks seegi. Ja varakevadel tegin pikendatud nädalalõpu maal isa juures. Aga sellised asendused pole ikka need päris õiged, mis pikemas perspektiivis edu tooksid.</div>
<br />
<b>Tähtsamad võidusõidud</b><br />
<br />
<b>Pararatta World Cup Itaalia, Maniago 12.-14.mail. </b><br />
<div style="text-align: justify;">
Läksin peamiselt radadega tutvuma, sest järgmisel suvel seal MM, olin treeningvarustuses ja sooviga pärast veel veidi aega mägedes tõusumeetreid koguda. Eraldistardis kuues koht seitsmest. Kaotust võitjale 2:06. Vaadates pikemaid eesmärke jään peaaegu rahule.</div>
<div style="text-align: justify;">
Grupisõidust 13. koht (15 osalejat). Kaotust võitjale 13 sekundit - viimane kurv ja munakivilõik jäi puudu. Soojendus läks metsa, sest kummi purunemise tõttu püüdsin lihtsalt õigeks ajaks starti jõua ja neutraalabi toel mingi lahenduse välja nuputada. Ebaõnn jooksudega nr. 1.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmTX5rEEveg7C7L2fODS8ghyn9jcG67Ft1-Kc2iLCjfFsIzBhCmuw75nIEo1mzfBzk5UP4PBmkPWRWTT1yYliUpm0Ukb-G55rLB6wsPkAJ3v6iVM_a9XP4rUSJArIljYhobPgI7d1pKRM/s1600/Mari+Liis+treeningul.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhmTX5rEEveg7C7L2fODS8ghyn9jcG67Ft1-Kc2iLCjfFsIzBhCmuw75nIEo1mzfBzk5UP4PBmkPWRWTT1yYliUpm0Ukb-G55rLB6wsPkAJ3v6iVM_a9XP4rUSJArIljYhobPgI7d1pKRM/s320/Mari+Liis+treeningul.JPG" width="320" /></a></div>
<br />
<b>Eesti Meistrivõistlused maaneesõidus</b><br />
<div style="text-align: justify;">
Eraldistart. No sellist närvipinget nädala jooksul ja sebimist vahetult enne võistlust ei soovita. Aga kuidagi ma starti jõudsin, isegi 6 minutit jõudsin rattal sooja teha ka. Tänud Liisale ja Paulile tagajooksu leidmise ja laenamise eest! Loomulikult tähendas see, et võistlus jälle treeningvarustuses. Noh, käigud natuke hüppasid, jalad loomulikult kanged, start ülimalt ebaõnnestunud ja tagasipööre metsas, aga õnneks mängis rada oma algusosa allamäe ja taganttuulega mulle natukenegi kasuks. 7. koht 15 naise seas. Võrreldes eelmise aasta eelviimase kohaga on parandus muljetavaldav. Ebaõnn jooksudega nr. 2.</div>
<div style="text-align: justify;">
Grupisõit. DNF. Kogu see pinge hakkas siis lõpuks ka mulle kohale jõudma ja vaimsel poolel kukkumine musta masenduse kuristikku alanud. Lisaks oli vaja pealelõunaks Tallinnasse tagasi saada, et kiiresti Hollandi poole teele asuda.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Pararatta World Cup Holland, Emmen 30.06-02.07.</b></div>
<div style="text-align: justify;">
Eraldistardis 4. koht viiest. Kaotust võitjale küll 2:12, aga poodiumikoht vaid 17 sekundi kaugusel ja keskmiseks kiiruseks väidab 39,14 km/h. Kas see rada ikka täpselt nii pikk oli, ei tea, aga igal juhul näitasin, et suudan kiiresti ka sõita, sest rajal oli keerulisemaid kohti piisavalt, kuhu täie hooga peale lennata ei saanud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Grupisõidus jäin maha kolmandal ringil, veel vedasin ühe neiu grupi saba peale ära, aga siis olin ka omadega otsas mis otsas ja tagasipöördest kiirendada ei suutnud. 10. koht kaheteistkümnest, kaotus võitjale 8:19 ja peagrupile 2 minutit.</div>
<div style="text-align: justify;">
Pärast valasin põõsa varjus paar pisarat ja ei tahtnud ühtegi eestlast näha. Õnneks Mikko leidis minuti ära kuulata, kui halvasti kõik on, kuigi minu lohutamise kõrval tegeles esmajärjekorras päris koledalt kukkunud Soome neiu Liisaga.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5duuAbOOmzwjvb5NM5aAebC-PXbwQFbH1JTFUTggL0BzqBoDEMlwgeyESW3F9MGRQclya13mtHelWNmdLH9ykKY6jUji3G6C15BGqJa5WEA9PYmlcM_Ti4Ka_hHik3NG5n2pXhKNSmk0/s1600/19619542_1894921530521789_1336831484_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="810" data-original-width="1440" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5duuAbOOmzwjvb5NM5aAebC-PXbwQFbH1JTFUTggL0BzqBoDEMlwgeyESW3F9MGRQclya13mtHelWNmdLH9ykKY6jUji3G6C15BGqJa5WEA9PYmlcM_Ti4Ka_hHik3NG5n2pXhKNSmk0/s320/19619542_1894921530521789_1336831484_o.jpg" width="320" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<b>UCI pararatta laager ja MM Lõuna Aafrika Vabariigis</b><br />
<div style="text-align: justify;">
Peale suvist püüdu kuristikust välja saada (vt. EMV lõigu lõpuosa) oli kogu Lõuna Aafrika üritus tõeliseks päästerõngaks. Aitäh-aitäh, UCI ja laagri treenerid eesotsas Jean-Pierre van Zyliga!</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="http://www.uci.ch/para-cycling/news/article/uci-world-cycling-centre-africa-first-para-cycling-camp-potchefstroom/">Uudiskokkuvõte UCI lehel, kus ka mina sõna võtan</a></div>
<div style="text-align: justify;">
Laager super, kõik täpselt nii, mida vaja. Tulevased maailmameistrid olid oma laagerdamist alustanud muidugi oluliselt varem ja sel ajal oli juba koormuste vähendamise periood. Veidi korra avaldasin arvamust, kui trenn minu arust liiga lühikeseks jäi 😀, aga kuulasin alati sõna ja jälgisin hommikul kirjapandut plaani. Ega treenerite valvsa pilgu all oleks plaanist kõrvale kaldumisega kohe vahele jäänud ka.</div>
<div style="text-align: justify;">
MMi eraldistardist viimane koht. Lihtsalt ei liikunud, ükskõik kui kõvasti ei väntaks. Võistlusjooksud olid juba nädala tollis kinni. Ka enda treening- tagajooks oli tõenäoliselt murdosa millimeetrist natuke viltu alla saanud peale pukil kerimist ja kohe seda ei avastanud. Edaspidi hoian ja sätin ise oma tehnikat. Igal juhul käigud hüppasid poolel maal hirmsal kombel ja mäest alla minnes oli vahe teiste naistega (või trennis proovituga) valusalt tunda. Pulsinäitudest sain aga maksimumid. Tol hetkel ka mõte ei töötanud korralikult, et tagapidur vähemalt igaks juhuks lahti keerata. Kolmandal ehk viimasel ringil hakkasin arutama, et kas nüüd on finiš tulemas ja pidin ikka tõeliselt ajusid ragistama, et välja mõelda sõidu pikkust, kui nüüd esimest korda spidomeetrile pilgu heitsin ja ringide lugemine oli juba sassis. Nii ametis olin oma väntamisega. Ühest küljest tulevikku vaadates muidugi väga hea pingutus võimete piiril. Raske rada oli tegelikult mulle sobiv oma 9 tõusu ja 300 tõusumeetriga (vt. UCI viitest esimest fotot Hassanist). Aga spordis loevad ainult medalid ning kohad ja seal kindlalt viimane. Ebaõnn jooksudega nr. 3-4.</div>
<div style="text-align: justify;">
Grupisõit. UCI teates on kogemata vale koht märgitud. Oma klassis 8. koht ja kokkuvõttes 11. (16 naise seas). Sõit oli mõnus, aga nii lihtsalt on praegune tase ja kurvides küll teooriat teadsin, aga päris hästi praktikasse viia ei suutnud.</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg58ptY4lpVCNW_0k48on-j25BNLUIv2rrQxVufTEfH3dhr9veTmQjxwSO_KTYozcvOCmJWxyvrAvCVp2YTEUwBmDVoDsg9cGAd-a_f56kFzsM1MP5qfmHaA4_Axu95jPdxqoeaGYfZlUY/s1600/IMG_6183.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1600" data-original-width="1200" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg58ptY4lpVCNW_0k48on-j25BNLUIv2rrQxVufTEfH3dhr9veTmQjxwSO_KTYozcvOCmJWxyvrAvCVp2YTEUwBmDVoDsg9cGAd-a_f56kFzsM1MP5qfmHaA4_Axu95jPdxqoeaGYfZlUY/s320/IMG_6183.JPG" width="240" /></a></div>
<br />
<b>Europa Cup etapp Prahas 30.septembril-1.oktoobril.</b><br />
<div style="text-align: justify;">
Täitsa hästi läks, kahjuks konkurents puudus. Sain testida oma õpitud oskusi UCI laagrist, ka võrreldes meestega häbisse ei jäänud ja esimeses otsas. Kindlasti olen kõvasti arenenud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ikka jälle imestati, et miks mul ka see kord treenerit või mehaanikut võistluse ajal raja kõrval ei ole, ise tegin endale samuti pai, kui lennujaamas oodates aega kasulikult kasutades lapsega järgmise päeva vene keele kontrolltööks õppisime. Praguses seisus muud varianti võistlustel käimiseks ei näe, kui kummaline kobineerimine.</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXil707vMypn0P3eW6or7vdmTmf88rS56DMmLZzpEu_5n5qSYoAUuTHpIQ0_FkYR-0T5UpkUe9gnRp2tuf3MaU2E63uEe55ekBRayenTVKLXdSn1in9ntH8-LN5LNolRarPy8oWF_KT9c/s1600/MLJ+ecp2017tt-1948.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="900" data-original-width="600" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXil707vMypn0P3eW6or7vdmTmf88rS56DMmLZzpEu_5n5qSYoAUuTHpIQ0_FkYR-0T5UpkUe9gnRp2tuf3MaU2E63uEe55ekBRayenTVKLXdSn1in9ntH8-LN5LNolRarPy8oWF_KT9c/s320/MLJ+ecp2017tt-1948.JPG" width="213" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Praha 1.okt 2017. Foto: V. Vodičková ČATHS </td></tr>
</tbody></table>
<b>Edasi?</b><br />
<div style="text-align: justify;">
Hakkan koguma Tokyo paralümpiaks punkte. Üksi kogu Euroopa ja maailma vastu. Süsteemis on aega 1+1 aastat (2018 põhjal antakse kontinendi põhiliselt igale edetabelis eespool olevale riigile üks koht, Euroopas naistele 14 kohta, 2018-2019 põhjal siis välja võideldud kohtade arv suureneb). Esimesest aastast on oluliselt tõenäolisem see koht kätte võidelda, kui hiljem suured riigid oma mitmekümneid kohti ümber jagavad. Sellest lähtuvalt algab minu hooaeg märtsis trekil - olukorras, kus praegusel hetkel pole kordagi sisetrekil käinud, vastavat ratast ei ole, treenerit ei ole. Kuidagi väga tuttav olukord. Ka ühest õlekõrrest ehk riigistipendiumist jäin ilma, tõenäoliselt maksis kõige valusamalt ebaõnnestunud loodetud tulemus MMi eraldistardist. Aga kuskil kõhunurgas on kindel tunne, et kõik laheneb mingil moel varem või hiljem, tuleb kõvasti vaeva näha (samas õnneliku kana teooriat uskudes, eks) ja avatud silmade ja meelega võimalusi otsida. Nüüd tagasi jõusaali ja wattbike aitab külmas vihmasajus suuremast hädast välja.</div>
<br />
Aitäh, aitäh:<br />
Sparta<br />
Teraapialaegas<br />
EIL<br />
EJL<br />
<br />Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-8227876298479542222017-03-08T10:58:00.000+02:002017-03-08T15:33:34.133+02:00Talveperioodil alati kõike proovimas ja kõigega kaasa tulemas<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Peale Rio mänge ja sealset grupisõidu kukkumist tuli teha sunniviisiline puhkus. Ehk natuke küll proovisin, aga pärast igat rattasõitu andis õlg valusasti tunda. Tagantjärgi oleks pidanud muidugi hoopis teisiti käituma, kohapeal arstil laskma üle vaadata, kodumaal taastusravi nõudma. Aga see on see lollakas eestlase mõtteviis <span style="color: #4d4d4d; font-size: xx-small;"> </span><span style="color: #4d4d4d; font-size: 12pt;">– </span> ei ole ju hullu midagi, küll varsti saab korda. Lihtsamaks ei teinud paranemist ka see, et kõige rohkem põrutada saanud lihaste kõõlused just seal, kus mul närvide ja tundlikkusega natuke kehvasti. Vähemalt tüütasin kursavend Martinit, kes õnneks tol hetkel Eestis viibis ja sain leevendust. Jõudsime järeldusele, et rattasõidu asendist (käed ees oli raske) vaja puhkust, natuke rahulikku jooksu võib proovida. No tegelikult ei olnud ka pärast suurt kiusatust osaleda jooksu ühistrennis väga hea, sest mitte kuidagi ei saanud ka kõige algajatemate grupis treeningu viimases osas võistlemata jätta.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Aeg aga parandab ja leevandab kõik haavad. Oh seda rõõmu ja tahtmist, kui ükshetk enam väikeste raputamiste peale tuld välja ei löönud!</span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<br />
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="float: right; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOHGMfxlNCFmLnHX2TrW2IolyjwJR4h55mEJ1Y9TguVNJMd8obqTpHFBsvZMpM1SIxqIaBf4KsVKpZAWXkklla1zRE8VV0h_mSUqrZgFhAoCMK4MEwd7mApujmBW3pcMjJ-zOy6hhI8SQ/s1600/H100+Ultra+IMG_6376_web.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhOHGMfxlNCFmLnHX2TrW2IolyjwJR4h55mEJ1Y9TguVNJMd8obqTpHFBsvZMpM1SIxqIaBf4KsVKpZAWXkklla1zRE8VV0h_mSUqrZgFhAoCMK4MEwd7mApujmBW3pcMjJ-zOy6hhI8SQ/s320/H100+Ultra+IMG_6376_web.jpg" width="213" /></span></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="text-align: start;"><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif; font-size: x-small;"><i>Haanjas. foto: Külli Leola http://lkylli.zenfolio.com/</i></span></span></td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Eelmise hooaja viimaseks spordiürituseks võib lugeda Haanja Ultra100-l osalemist. See on ultrajooks Haanja küngaste vahel ja võib arvata, et oktoobrilõpu ilmaolud ja sealne maastik ei ole just kõige kiiremat jooksu soosiv.</span></div>
<div style="text-align: left;">
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Haanjasse poodiumikohtade eest võitlema ei läinud, lihtsalt oma seisukorda kontrollima. Väiksem eesmärk ületada varasem rekord, 67km, aga suurem, et püüda läbida õhtuks 80km. See viimane oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist kahte osaluskorda ja teadvustades muresid parema jalaga. Tegin täpselt. Kuigi lõpus valutava põlve tõttu väga vaevaliselt longates, jõudsin ettenähtud 15 tunniga selle 80 km täis.</span></div>
</div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Siis juba ametlik paarinädalane puhkeperiood, mille järgi tasakesi sportimise juurde tagasi.</span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Talvel tehakse üldkehaliseks ettevalmistuseks lisaks põhialale ka kõike muud. Mina pugesin Spartas lisaks rattagrupile ja YogaFunC trennidele ka Sparta jooksugrupi hõlma alla. Viimase kohta ei jätku kiidusõnu! Treenerite tiim võtab sõbralikult ükskõik millise tasemega harrastaja oma valvsa hoole alla. Toomas ei püüa minust üldse mingit jooksjat arendada, talvine üldkehaline ettevalmistus aga sobib seal grupis suurepäraselt. Täiesti uskumatu, et sellise teadmistepagasiga treener, olümpiasportlaste nõuandja, nii hästi ka kõigile päris-päris algajatele sobib ja nõnda paljud ideed käiku suudab tõugata. Sügisel mängisime lisaks tavalisele jooksutrennile (mis niigi sisaldas harjutusi ja pärast sees kerelihaste tugevdamist ja venitusi) jalgpalli. Kui käiku läksid saalihoki hommikud ja jooksuklubide vaheline turniir, siis oli ratturist aktivist jälle esimesena valmis kaasa lööma☺ Muidugi on kiirete jooksjate ja tervete-tugevate kätega mängijate vahel keeruline. Viimase võistluseelse trenni lõpus sain selgeks, et pean ikkagi vasaku käega mängima ja ruttu-ruttu ümber harjutama teistsuguse kaikaga. Ega tugevust mu löökides ei olnud, jalgades pidevateks sprintideks kiirust ka mitte, aga tahtmine kaalub mõnikord puudused üle. Turniiril pronksikohtumises löödud värav ajab praeguseni näo naerule.</span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_ijpm9jVSlaeglYNjj-rK9jEZM4FLQvSZjwJBa1Tt_6QYtcbYjn4_g3RIz_T3ea92QkhNoswoO87Uk6jr_eGDALmJ5uk-SWOBTB6TLlDWlh03EKFNS4AaLg0Tlvg5Un1-0wy_lVYAjr8/s1600/sparta2+saalihoki.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_ijpm9jVSlaeglYNjj-rK9jEZM4FLQvSZjwJBa1Tt_6QYtcbYjn4_g3RIz_T3ea92QkhNoswoO87Uk6jr_eGDALmJ5uk-SWOBTB6TLlDWlh03EKFNS4AaLg0Tlvg5Un1-0wy_lVYAjr8/s320/sparta2+saalihoki.jpg" width="320" /></span></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">Jooksuklubide turniiril võistkond Sparta2</span></td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">Lumevaesel talvel jõudsin korra ka suusalaadsete laudadega kodumetsades suusatamise laadsest tegevusest väga kaugel olevat liikumisviisi harrastada.☺</span><br />
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjesLRTcEN_6g8oSYajgFFH5jv6AqNUo3ujb-dgxS2PSj6b5thtm_WyjztoWBp0qpXDC5eMGiJPaAdY2TDJQaoywJ27uwscOXFgDKtKjAwJ9oUL5gt0J8Yba9Vrs2MenWK9a_d73xFvB04/s1600/fotod.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="302" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjesLRTcEN_6g8oSYajgFFH5jv6AqNUo3ujb-dgxS2PSj6b5thtm_WyjztoWBp0qpXDC5eMGiJPaAdY2TDJQaoywJ27uwscOXFgDKtKjAwJ9oUL5gt0J8Yba9Vrs2MenWK9a_d73xFvB04/s320/fotod.jpg" width="320" /></span></a></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHiz-3Voegtqn1jG09q-FNCBQXVSHUj2vv1YocCYRzkVvAT9KIEVTLfhRk2RZApi1IuWeW3y3ZCF8t_upVqv3ey4bnsgMV0cEiZzSgZDGfVo1pcu_PPEOAy5AKvUK1RvCOSFFcCVsv7ns/s1600/naarilaks+2016-12-30+17.51.59.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgHiz-3Voegtqn1jG09q-FNCBQXVSHUj2vv1YocCYRzkVvAT9KIEVTLfhRk2RZApi1IuWeW3y3ZCF8t_upVqv3ey4bnsgMV0cEiZzSgZDGfVo1pcu_PPEOAy5AKvUK1RvCOSFFcCVsv7ns/s320/naarilaks+2016-12-30+17.51.59.jpg" width="320" /></span></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">Tule, kae, eideke, mis nad siin ajalehes kirjutavad.</span><br />
<i><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">foto: Peeter Pihlak</span></i></td></tr>
</tbody></table>
<span style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="background-color: white; color: #1d2129; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><span style="line-height: 19.32px;">Nääride ajal "sattusin juhuslikult" orienteerumisüritusele Näärilaks, mis sisaldas kaheliikmelistele võistkondadele väga palju peamurdmist ja ekslemist, turnimist. Duo Tramm nimega Moonika sai tänu Erkki juhtimisele ja tema suurtele teadmistele Tallinna ajaloost, kogemustele kaardilugemise ning orienteerumise osas ikka väga hästi hakkama! Peale introt Kadriorus, mis meil väga kiirelt ei kujunenud, oli esimene ametlik osa veel eriti uhke ja väga paljulubav - rattaetapil (meie olime jalamehed!) täitsa ilusti kontrollajas 8-st punktis 7 käes. Edasi mitte nii ladusalt, aga tore ja huvitav sportlik õhtu.</span></span></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">
<span class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><br /></span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: left;">
</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em; text-align: justify;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6QHeBHRuMXDig1qSqr_lp-T9zlVYyNdTzpk0-9egNcFLYfXxFj7-tZTpESDP2N_7hpPNpvPBjs9o0DIsze7EcMiEhPa40xbCkbhIjJs4VSxknO7FlZ2JHUvMdnQ-HQfPXcl6jB9ZNn6U/s1600/Passa+12+maraton_o.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6QHeBHRuMXDig1qSqr_lp-T9zlVYyNdTzpk0-9egNcFLYfXxFj7-tZTpESDP2N_7hpPNpvPBjs9o0DIsze7EcMiEhPa40xbCkbhIjJs4VSxknO7FlZ2JHUvMdnQ-HQfPXcl6jB9ZNn6U/s320/Passa+12+maraton_o.jpg" width="320" /></span></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">Pääsküla 12. raba maratoni naiste esikolmik<br /><span style="font-size: xx-small;">Peale 42,2 km-t ei ole kõige teravam pliiast, et kuidas pidi poodium<i> </i></span></span></td></tr>
</tbody></table>
<span class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"></span><br />
<div style="font-size: 14px; line-height: 19.32px; text-align: justify;">
<span class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="line-height: 19.32px;">Pääsküla raba maraton toimub kodule lähedal ja püüan nendest jooksudest ikka osa võtta. Kahjuks senini starti jõudnud väga vähestel kordadel, enamasti mõni tähtis koolitus talveperioodi nädalavahetustel ees olnud. Veebruari esimesele nädalavahetusele plaanitud Pääsküla 12. raba maratoni toimumine oli veel nädal enne välja kuulutatud kuupäeva pigem väga kahtlane seoses meeletu libedusega ja heitlike ilmadega. Tõenäoliselt selle tõttu jäigi osalejate arv seekord väga väikseks ja seda kahjuks just naiste arvestuses. Mina läksin kohale. Sain lõpuks joostud ilma põlvevaluta omas rahulikus tempos. Jevgeniga koos alustades juba viiendal ringil täitsa mõistsin ja rääkisin vene keeles ka<span style="color: black; font-size: small; line-height: normal; text-align: start;">☺</span> Olen väga rahul selle õnnestunud pikema trenniga, peale poolt maad tempo tõusvas joones vaikselt järjest üles ja kuigi lõpus raske, siis ärakukkumist ei tekkinud. Kolmas koht maratonijooksus on kuskil CV-s hea näidata, aga tegelikkuses see nelja naise arvestuses ja Kattrile kaotust üle tunni. <a href="http://www.trailrun.ee/">www.trailrun.ee</a></span></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="font-size: 14px; line-height: 19.32px;"></span><table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="clear: right; float: right; margin-bottom: 1em; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><br />
<br />
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtt1pwHzOQy9BlvXR0OPB0lQGmlEqGgQikikDGGmxPOJcEhNJz1WRxxeIWahQE0_KfsFkyS_4znZnx3jwubOKVxGKrCX-2ggx_6Nadk4_B0KgLEJnpVMX3bwwwT5zMwxPLpFq2r8QQbSI/s1600/watt3+DSC_4959.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtt1pwHzOQy9BlvXR0OPB0lQGmlEqGgQikikDGGmxPOJcEhNJz1WRxxeIWahQE0_KfsFkyS_4znZnx3jwubOKVxGKrCX-2ggx_6Nadk4_B0KgLEJnpVMX3bwwwT5zMwxPLpFq2r8QQbSI/s320/watt3+DSC_4959.jpg" width="239" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><i><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">foto: Agnes Pajur</span></i></td></tr>
</tbody></table>
<br /><span style="font-size: 14px; line-height: 19.32px;"></span></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="text_exposed_show" style="background-color: white; color: #1d2129; display: inline; font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="font-size: 14px; line-height: 19.32px;">Rattasõidu ettevalmistusest osalesin siserattasarjas Wattbike. Alates detsembrist viis erinäolist etappi, kus sel aastal kolm parasportlast Haaberstis Arigato spordiklubis eeskujulikult alati kohal. Kohe algul sai selgeks, et mul jalgadega jamasti. Wattbike näitab liiga ausalt ja otse ära, kui halvasti ja ebaühtlaselt tegelikult väntamine toimub. Kui kirjade järgi peaks nõrk olema parem õlavööde, siis mõjutab päris tugevalt kogu külge, et rattal vajun vasakule poole kägarasse ja eriti parema jalaga tööd teha ei taha. Lisaks veel hangitud kanna põrutus ja parema jala niigi väiksematest ringidest kadus surumise faas peaaegu täitsa ära. Esimesed neli etappi huvitusingi pigem enda sõidustiili parandamisest ja neid wattbaigi faile sai ikka öösiti pikalt analüüsitud. Ja siis alles viimase etapi eel otsustasin, et nüüd on aeg ka oma tugevad küljed võistluses mängu panna. Püsti sõites jalgades erinevust ei ole, arvutasin veel välja ka keskmised vatid, mille juures peaks naistearvestuse võit tulema. Ja kui ma midagi olen otsustanud, siis enamasti teen täpselt asjad ära. 10km sõidu tulemused 226w ja 3.81w/kg on hoopis midagi muud, kui detsembris sama pikal maal poolhaigena tehtud (186w ja 3,00w/kg). Etapilt selge naiste klassi võit ja sarja kokkuvõttes teine koht. <a href="http://aerobike.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=122&Itemid=99&lang=et">Wattbike sari Aerobike.ee lehel</a></span></span></div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span></div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; text-align: justify;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNXZABEMHIsxCakn6qQHVOCBt1oROj07TdsIRG6ed_q75mIN_9XhJhqSAcOFXIZo04fZ6CJM4SAurYhuT699B1YPiDDGycjtup39XWWODVnk7SJwJvWbn2OYstdlaBM4jOAiLgnUGz12Y/s1600/EPK+kergej%25C3%25B5ustik.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNXZABEMHIsxCakn6qQHVOCBt1oROj07TdsIRG6ed_q75mIN_9XhJhqSAcOFXIZo04fZ6CJM4SAurYhuT699B1YPiDDGycjtup39XWWODVnk7SJwJvWbn2OYstdlaBM4jOAiLgnUGz12Y/s320/EPK+kergej%25C3%25B5ustik.jpg" width="320" /></span></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-family: "times" , "times new roman" , serif;">Põlised rivaalid Prorunner ja Sparta jooksugrupp<br /><i>foto: EPK</i></span></td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;">Wattbike sarja viimasest etapist palju taastuda ei saanud. Pooleteise tunni pärast juba Lasnamäel EPK sisekergejõustiku päeval (vabandust, keeldun nimetamast meistrivõistlusteks) 60m stardis. No ikka alati on tore liikumist harrastada. Lisaks läbi longitud sprindile tegin kaasa veel 200m ja 800m jooksudes, neist kõige raskem oligi 200m, mida alul üldse karta ei osanud. Olin ikka tõeliselt läbi ja jalad süldid. Enne õhtut ehk viimase stardi eel helistasin Priidule hommikuste rattatulemuste teada saamiseks ja ainult emotsiooni pealt (Wattbike etapivõit) jõudsin ka 800m finišisse. Olen eriti rõõmus, et just selles viimases, kõige pikemas jooksus, oli stardis sel korral väga palju naisi. Esimese paarikümne meetri möödumisel sai küünarnukkidega täitsa päris võistlustrügimist harjutada. Ja no minu õnneks paar kiiret kuulmispuudega päris kergejõustiklast valmistusid sel hetkel sooja tehes hoopis teatejooksuks</span><span style="text-align: justify;">☺</span></span></div>
<span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><br /></span></span>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="line-height: 19.32px;">Loomulikult on kõik need võistlemised ja sporditegevus ainult jäämäe särav tipp. Võrreldes varasemaga olen päris korralikult koormust tõstnud. Trenni teen kuuel päeval nädalas, mis kokku annab 6-8 treeningkorda. Et selle juures tuli appi </span><a href="http://www.sparta.ee/" style="line-height: 19.32px;">Sparta Spordiklubi</a><span style="line-height: 19.32px;">, on hindamatu väärtusega. Juba kirjeldasin, et lisaks jõusaalis kuluvale ajale kasutan julgelt treenerite nõuandeid, samuti sain tehtud koos jooksjatega kehakoostise mõõtmise koos kiire, kuid väga informatiivse analüüsiga selle kohta.</span></span></span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"></span><br />
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;">Teine pool spordielust on veel katkematu organiseerimine, pidev läbirääkimine. Suur osa plaane ei lähe kunagi nii nagu vaja oleks. Näiteks tahtnuks kindlasti minna talvel rattaga soojale maale laagrisse nii sõitmist arendama kui d-vitamiini doosi saama. Aga tuli leppida kõigi nende asendustegevustega kodus ja igapäevaselt otsida võimalusi siin arenemiseks. Nüüd kevadel tuleb kõik see rattasõitu sisseelamise vaev kuidagi siin jahedas kliimas ära teha.</span></span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;">
<span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"></span></span>
<div style="text-align: justify;">
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;"><span style="line-height: 19.32px;">Samuti võin uhkust tunda, et sain talvel lahti mõnestki lisakilost, mis esmajoones tähendas tunde kuulates loenguid sportlase toitumisest ja Teraapialaeka kontoris veedetud aega raamatute taga. Eesmärk ju kaalukaotuse juures ka viiruste rünnakus terve olla ja samas saada lihaseid tugevamaks. Lisaks toitumisele sain Teraapialaeka suurepärasest raamaturiiulist abi ka kanna vigastuse korral ja tundub, et see asi hulluks minna ei jõudnud.</span></span></span></div>
<span style="font-family: "arial" , "helvetica" , sans-serif;"><span style="background-color: white; color: #1d2129; font-size: 14px; line-height: 19.32px;">
<div style="text-align: justify;">
<span style="color: #1d2129; line-height: 19.32px;">Kolmas osa, kõige suurem, on arusaadavalt kogu muu elu kokkusobitamine, kui oled juba kord otsuse võtnud, et järgmised neli aastat on pearõhk spordil. Võibolla jääb FB postitustest teistsugune mulje, kuid reaalses elus tulevad ka mulle elektriarved, vaja kanda lapse koolituskulud ja tuba soojaks saada. On neidki päevi, kus mingi raha pole laekunud ja tuleb kokku lugeda tühjad Borjomi pudelid, arvestada Rimi kontol olevate sentidega ja kaaluda, kas kahe Poola õuna kõrvale saab võtta kaks või kolm porgandit. Aga ma tean, et aja jooksul loksub kõik paika ja hakkab ilusasti laabuma. Tänan spordisõpru, kelle õla najal muresid kurdan (tegelikult ei pruugigi asi nii hull olla, aga aitab, kui saan ennast välja elada). </span><span style="color: #1d2129; line-height: 19.32px;">Erilised tänud majasugulastele, kelle najal paljuski püsin.<br /><br />Kohtumisteni loodetavasti järgmisel korral juba õues ja ratta seljas!</span></div>
</span></span><br />
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-38384183888255510642016-10-03T12:19:00.000+03:002016-10-03T12:19:02.432+03:00Paraolümpiamängud<div style="text-align: justify;">
Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas siis äkitselt Rios käisin, pean ma alustama selgitusest rattasõidu ja eriti pararattasõidu edetabelitest.</div>
<div style="text-align: justify;">
Rattasõidu puhul kogutakse erinevatelt võistlustelt oma riigile reitingupunke. Kahjuks ei ole võimalik suurvõistlustele pääsemiseks ette anda kindlat ajalist normi või kiirust, mida hinnata, sest rajad ja olud ju nõnda erinevad. Pararattasõidu juures läksid Rio mängudele kvalifistseerumisel arvesse kolme talve trekisõidud ja kahe suve maanteesõidud. Kuna ma alles eelmisel suvel alustasin võistlustel osalemisega ja trekil ei käi, oligi Eesti maikuuks naiste vastavas tabelis esimesena aga üsna kindlalt nulli peal. Ja ausalt öeldes polnud ju võistlustel osalenud eesmärgiga olümpia tarvis punkte kogud. Augustikuu jamad aga muutsid olukorda, kuna Venemaa eemaldamisega tekkis naiste sõitudele kolm vaba kohta. Ei tea, kuidas IPC ja UCI omavahel hakkama said, aga igal juhul tuli ööpäev PÄRAST tähtaega "kõige viimaste kohtade lõplik kinnitamine" meie Paraolümpiakomiteele kõne, et kui tahate oma ratturit saata, siis öelge kohe vastus ja saate seda teha.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Põhimõtteliselt oli olukord selline, et mul polnud mägedes turnimiseks sobivat ratast, viimati sõitsin välismaa mõistes natuke künklikumat rada ühe korra jaanuari alguses ja olime alles alustanud läbirääkimisi nõuandja/treeneriga. Tahtmise korral peab aga kõik kuidagi ikka lahenema. Ma senimaani ei tea, millega Priidu ära rääkisin (tegelikult kirjutasin, sest ta oli samal ajal Euroopa teises otsas), kui ta oma nõusoleku andis. Ikka täiesti pöörane, sest kes teine treener võtaks riski ja vastutuse <span style="background-color: white; color: #545454; font-family: arial, sans-serif; font-size: x-small; line-height: 18.2px;">–</span> tundmatu ja ebapopulaarne asi nagu parasport; naisterahvas on mõne aasta pärast lähenemas juba 40-le; Eestis pole käesolev sportlane midagi saavutanud ja kõik viimased võistlused on millegi tõttu aia taha läinud; kõige tipuks on maailma kõige tähtsam võistlus paari nädala pärast.</div>
<div style="text-align: justify;">
Siinkohal tänan kõiki, kellele kevadel-suve alul oma erinevaid muresid kurtnud ja kes abivalmilt oleksid olnud ühise aja leidmisel nõus aitama või otse ära öelnud. Tõsiselt, pusisin üksi, aga innustasite kõik!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Arvan, et paraolümpia rattasõidu kohta saab ka ise infot otsida ja sellest omavahel juttu olnud. Jah, hommikul veidi peale 8-t eraldistartida pole kõige meeldivam; jah, grupisõidul oli karm tõus, aga ületatav; jah, lõuna ajal läks ikka väga kuumaks; jah, minu kukkumine laskumisel oli kole, aga sõit ise mulle väga meeldis.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjciQDSLxJtTukBkZIXrC5V2xnS95o7zqMPyew6wmLxNfNlUFya5DsHgUDr3tkyd4-VKX6rLlm5cbVgxogNCfeItfascaA4j978zfrC6HabfnY6fUHzpciWBYEwgn2vSamtqZ2yFfdCc/s1600/Juul+1.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="298" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjzjciQDSLxJtTukBkZIXrC5V2xnS95o7zqMPyew6wmLxNfNlUFya5DsHgUDr3tkyd4-VKX6rLlm5cbVgxogNCfeItfascaA4j978zfrC6HabfnY6fUHzpciWBYEwgn2vSamtqZ2yFfdCc/s400/Juul+1.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eraldistart. Foto: Margus Hernits</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Minu enda jaoks on oluline aga meediakärast hoopis midagi muud, see, et sain treeneri ja see valik läks täpselt kümnesse. Ainult Priit ise teab, kui palju energiat röövis enne sõitu asjaajamine, paari päevaga varustuse kokku saamine ja minu eest võitlemine. Tavaline päevatöö vajas ju ka veel tegemist, läks sujuvalt üle mõnikord öötööks ja lapsed-pere nõudsid natukenegi aega. Istusime mõnel korral hetkeks maha ja arutasime, mida oleks vaja kindlasti enne ärasõitu teha. Neist enamus toimetusi jäidki jutu tasemele või lükkusid Riosse, sest alati tuleb ette veel pakilisemalt lahendamist vajavaid takistusi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Poolteist nädalat Rios oli unistuse aeg. Rääkisime ja arutasime sporditeemadel igal hetkel kui just uneaeg ei olnud või mingi karmim lõik trennis käsil polnud. Tundsin end staarina, kui tehnika korda seadmine oli minu õlult ära, ainult sõida, söö ja maga. Päris treeneri nimetust Priit võtta ei tahtnud, oli nõus olema pigem nõuandja või juhendaja. Sest kuigi olen tema juhendamise all Sparta maanteetrennides ikka vilksatanud, kriitikat ja nõuandeid kuulanud, ei tundnud me üksteist piisavalt hästi. Rios Priit pigem ainult jälgis mind ja tegutsemist võistlusolukorras, trennides lasi teha vigu ja käigu pealt palju ei õpetanud. Neid parandamist vajavaid seikasid tuli ja tuleb veel väga-väga palju. Kõik võtab aga mõttetööd, harjutamist, aega ja aastaid.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4Gvp2IKW5B2yPN5Dn80NEmCGGQgv-bKbx3lOayUt-fSVPvS2R3jN67_UBO2crBO6_5HwC6l9opwqC_CM1uhJze3gSY94jjnnhT2BJomSETksxIK_O-iYQHXKRYeu0-MKEXLF-6WcXdRQ/s1600/Juul+6.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="300" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg4Gvp2IKW5B2yPN5Dn80NEmCGGQgv-bKbx3lOayUt-fSVPvS2R3jN67_UBO2crBO6_5HwC6l9opwqC_CM1uhJze3gSY94jjnnhT2BJomSETksxIK_O-iYQHXKRYeu0-MKEXLF-6WcXdRQ/s400/Juul+6.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Foto: Margus Hernits</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Et nii ongi, meie alustasime tavaspordi ja tavaolukorra mõistes totaalselt valest otsast <span style="background-color: white; color: #545454; font-family: arial, sans-serif; font-size: x-small; line-height: 18.2px;">–</span> proovisime, katsetasime koostööd olümpial ja siis hakkasime ettevalmistusi ja plaane tegema. Kahjuks või õnneks (sest kõige paremini saab aimu suurvõistlustel) läks seekord niimoodi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLLoSPUOSvAWHbuKEy1LXexsRQAT7-0oYMpzwonz5y8Yg-R2wcPGXD0LwfyH5ldqM0G6PqR7pQVtm1lsG2Qpvv70UFUHpiwZPxcBdWk8jUF-KclcxuSyT1Uvhz-MZ3FJiJM_mmL3C04I/s1600/gZi1sNxT.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="266" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLLoSPUOSvAWHbuKEy1LXexsRQAT7-0oYMpzwonz5y8Yg-R2wcPGXD0LwfyH5ldqM0G6PqR7pQVtm1lsG2Qpvv70UFUHpiwZPxcBdWk8jUF-KclcxuSyT1Uvhz-MZ3FJiJM_mmL3C04I/s400/gZi1sNxT.jpg" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Rio 2016 (www.rio2016.com) / Alex Ferro</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Edaspidised plaanid on suured. Muidugi tuleb mõistusega võtta, igasuguste treeningteooriate järgi tuleks kestvusaladeks põhi "laduda" vanuses 15-17, reaktsioonikiiruse ja tasakaalu harjutamine aga oluliselt varem. Et jälle sama asja korrates, olen ikka täielik õnneseen kui teadmiste ja oskustega treeneri leidsin, kõigega kulub aega oluliselt kauem ja närvikulu suur, tagasilööke tuleb piisavalt. Muidugi mul jalg väriseb ja pabistan, et kas suudan, kas olen piisavalt hea. Hirmude hirm, et kui peaksin treenerile pettumuse valmistama. Teine pool loost on ka finantsilised võimalused, vaadates neid "pisikesi miinuseid" <span style="background-color: white; color: #545454; font-family: arial, sans-serif; font-size: x-small; line-height: 18.2px;">–</span> vanus, parasport, laps ja muude kohustuse juures ajaline ressurss <span style="background-color: white; color: #545454; font-family: arial, sans-serif; font-size: x-small; line-height: 18.2px;">– </span>ei ole ilmselgelt toetajate rivi ukse taga seismas. Aga juba talveks oleks hädavajak vananenud varustust uuendada, kasvõi lihtsad jooksutossud. Keegi peab spordi kõrvalt ju tasuma ka elektriarved ja toa soojaks saama.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna aga lihtsalt saavutatav eesmärk pole õige unistus ja elevanti saab süüa ainult suutäite haaval, siis +100 ja -5, teeme ära!</div>
<div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
</div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-12872402689214205172015-09-16T19:13:00.001+03:002015-09-23T12:32:08.128+03:00Suve teine pool rattaga<div dir="ltr" id="docs-internal-guid-7c8a3019-d6af-5583-434f-26c7b2323c6c" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Kiire kokkuvõte suve teisest poolest.</span></div>
<br />
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Mina ei tea, kuidas ja kes tol hetkel mõjutas, aga mingil hetkel sai minu nimi registreeritud pararatturite MM-ile 28.07-02.08. Et kui juba sel aastal Šveitsis sai käima hakatud (kolm korda põikasin Giro d’Estonia ajal ja lisaks juunis MK etapp), siis ka seekord siht sinna mägisele maale. </span></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Suured-suured tänud, <a href="http://www.eil.ee/">Eesti Invaspordi Liit</a> finantsilise poole eest.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"><a href="http://www.ejl.ee/">Eesti Jalgratturite Liit</a>, registreerimise, viimasel hetkel leitud riietuse ja asjaajamise eest</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Tänud, <a href="http://www.hawaii.ee/">Hawaii Express</a>, rattahoolduse ja asendi mõõtmiste eest<span style="font-family: 'Times New Roman';">, sai sadulat paremini paika</span>.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Eks eelnevat organiseerimist oli palju ja mitmes küsimuses ebakindlust, tagasi vaadates naljakaid momente. Aga parem asun võistluste juurde, kes muust elust tahab kuulda, küsib eraldi muljeõhtut.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Eraldistart läks täiesti aia taha. Tagantjärele tarkus, et oleksin pidanud teistsugust varustust kasutama, sarnaselt pooltele naistele, triatlonilenksu asemel grupisõidu lenksule kinnitatvad aerobarid oleks kurvilisel laskumisel minu oskuste juures oluliselt sobivamad olnud. Mainin, et erinevalt kodumaisele 90°, tähendavad kurvid pimedaid majadevahelisi 180° pööramisi. Kui selline on laskumise all veel päris suure kaldenurga peal, siis tõstan mina hetkel veel käed püsti ja tunnistan, et lihtsalt ei julge ega oska. Lisaks esimese ringi lõpus kaklemine sirgel teelõigul ühe kõrge äärekiviga, mis joomise hetkel liiga lähedale kihutas, napilt jäin püsti, aga pidurdamist ja vingerdamist oli küllaga.</span></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVLZlbXAMLcUdwMB2UGdPWcj-IbjA8zqxC8-XFFYTg9Jbyas8knNRmz4-GAX2KseV_55VYLfkL5AtETxDxq70iyJZ4MadrZIdMVsoEI07aquynS8uTtDH3KECwdsdawEJh4h9MS2MxCvE/s1600/DSCF0029.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="239" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjVLZlbXAMLcUdwMB2UGdPWcj-IbjA8zqxC8-XFFYTg9Jbyas8knNRmz4-GAX2KseV_55VYLfkL5AtETxDxq70iyJZ4MadrZIdMVsoEI07aquynS8uTtDH3KECwdsdawEJh4h9MS2MxCvE/s320/DSCF0029.JPG" width="320" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Grupisõidu ring oli minu jaoks hulga sobivam, üsna pikad järsemad tõusud ja kuigi ka seal hetkeoskuste jaoks natuke liiga kiire laskumine, polnud selliseid koledaid tagasipöördeid. Tulemuse kohta võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kui ei saa jõuga, siis saab nõuga - ehk hoidudes kukkumistest ja enamvähem talutava tempoga trassi läbides C5 klassis 6. koht 7-st. Naiste C4-C5 stardi peale kokkuvõtlikult 11. koht (17 sõitjat).</span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3oqECJfK70u668orOq6R34jwPosVt_M2H3R1oyXBYisgwRrm-fXuChX9hGj_Cq_zEkmUzwaGaji4BaJeOW6msol402LKVIFEMBnCJzQxhSIsiS9A4ST5pHwoy9T5W84Aa13cqgSJX5Bw/s1600/Screenshot+2015-08-03+14.45.03.png" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi3oqECJfK70u668orOq6R34jwPosVt_M2H3R1oyXBYisgwRrm-fXuChX9hGj_Cq_zEkmUzwaGaji4BaJeOW6msol402LKVIFEMBnCJzQxhSIsiS9A4ST5pHwoy9T5W84Aa13cqgSJX5Bw/s320/Screenshot+2015-08-03+14.45.03.png" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">4 ringi on 62 km ja 1200 tõusumeetrit. Inva?</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">See sõit pikemalt lahti seletatuna minu mätta otsast: Kohe alguses staadionilt välja sõites toimus pidev omavaheline ragistmine ja lõppes kanadalanna päris koleda kukkumisega, õnneks olin hetkel pundi servas, sain teeservast mööda. Tõusu jalamile jõudes pandi loomulikult kohe gaas põhja ja tagant otsast hakkas pudenemine peale. Mitte päris esimesena, aga üsna pea pidin Sarah ja Anna tempole alla vanduma. Tekkis tore kolmene seltskond Inglismaa, Venemaa ja Eesti ratturi näol, sirgel tegime vahetusi, tõusudel olin mina ees ja laskumisel jäin natuke maha, aga väike TT ja olin jälle tagasi. Tore kommantaar kaasaelajalt, et see oligi naiste kõige suurem grupp, teised jäid kas päris üksi või kahekesi. Lisaks oli Hiina C5-klassi esindaja poole ringi peal pärast neutraalabiga suhtlemist korraks samuti meie seltskonnas, aga kahjuks vist ei saanudki peatõusu jaoks oma sõiduvahendit piisavalt tööle, lõpuprotokollis on kirjas katkestanuna. Kahju tõesti, nüüd olen osaliselt ikka meie C5-s kõige viimane suure vahega.</span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjEGPZCeEz-swGTFYoygIIWYHq9X0upUl28dP91z14PIsXF-TmsV6SpS-XjuBkTiB-x57XQ4YPz_igd2twPRJE7Z4UOzlrQlq2hyphenhyphenWFoEbhmBPYpjqSrxtfeFBWpKaW0GHB-3tx0xC916k/s1600/20210261981_04de26a178_o.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="215" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjEGPZCeEz-swGTFYoygIIWYHq9X0upUl28dP91z14PIsXF-TmsV6SpS-XjuBkTiB-x57XQ4YPz_igd2twPRJE7Z4UOzlrQlq2hyphenhyphenWFoEbhmBPYpjqSrxtfeFBWpKaW0GHB-3tx0xC916k/s320/20210261981_04de26a178_o.jpg" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Veel hoian grupi sabast kinni, järgmise kiirenduse järgselt enam mitte. Sarah läheb oma teed.<br />
<span class="fbPhotosPhotoCaption" data-ft="{"tn":"K"}" id="fbPhotoSnowliftCaption" tabindex="0"><span class="hasCaption">Photo by Christopher Lee/Getty Images for British Cycling</span></span></td></tr>
</tbody></table>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Teise ringi lõputõusul käis aga mu selja taga väike krigin, kukkumist ei olnud, aga mõlemal C4-klassi neiul jalad maas ja uuesti ratta peale sõitma saamine võttis mõned hetked aega. Ma oodates päris seisma ei jäänud, samas ka ei kiirendanud. Sõitsin ja sõitsin omale sobivas tempos, oodates, et laskumisel ikka mööda tullakse. Mingil hetkel enam kedagi tagant ei paistnud, vahe hakkas tasakesi hoopis suurenema. Ega midagi, pool distantsi siis mõnusas tempos eraldistarti, ainult Shimano neutraalabi auto tuli viimasel ringil tuulde seltsiliseks:) Vahe C4-klassi tüdrukutega läks lõpuks selliseks, et mina sain kirja aja 2:16:53, aga mõned minutid hiljem lõpetanud toredad esimese poole sõidukaaslased said kirja juba ringiga mahajäämise.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Väga mõnus sõit veelkord. Ka kuskil poolel maal mõtlesin, et see hetk ja üldse rattasõit on igavesti mõnus ja tore. Eks kui MM-il jõuab niimoodi nautida, ju siis on ikka veel mingi varu tagataskus olemas.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">14. minutiline kaotus 5.kohale just lakke hüppama ei sunni, profisõitudel karastunud esikolmikuga ei võrdlegi, aga oma tulemuse tegin peaaegu rahuldaval tasemel.</span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Protokollid vaata <a href="http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/event/uci-para-cycling-road-world-championship-nottwil-road-2015/50083/widgets/start-lists-results-170811/">http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/event/</a></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Kui vaja tõestust, et ikka ise olin kohal, siis kokkuvõtvas <a href="http://www.uci.ch/para-cycling/videos/highlights-205-uci-para-cycling-road-world-championships/">videos</a> võib 12. ja 16. sekundil Eesti sõiduriietust otsida. </span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"></span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"><br /></span></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Eraldi tahan öelda, et koos taustajõududega on oluliselt kergem. Vähemalt naisterahvas vajab kedagi, kes abistab ja kellele vajadusel kurta "oma rasket saatust" ja kui tugevad kõik teised on. Lihtsalt teadmine, et keegi kaasmaalane on olemas ja lähedal, aitab parmini kokku võtta.</span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjwaPTyIb_y6zzt81Xft7e2G2GUrJK2i21Z1dVHFQQe2zjqLvc_XFEJZHiq7dJseRQC3ojIBFY1mI7sJl9V713IaFSt68DfphGPzef9qsQTrF0t6mRTdxQxHHoFVC24G3ECTLoAjQuCgc/s1600/DSCF0098.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhjwaPTyIb_y6zzt81Xft7e2G2GUrJK2i21Z1dVHFQQe2zjqLvc_XFEJZHiq7dJseRQC3ojIBFY1mI7sJl9V713IaFSt68DfphGPzef9qsQTrF0t6mRTdxQxHHoFVC24G3ECTLoAjQuCgc/s320/DSCF0098.JPG" width="239" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Muud ja mäed grupisõidu raja ääres</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Eesti võistlustelt võib paarist protokollist ka mu nime üles leida. <a href="http://www.aerobike.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=38&Itemid=17&lang=et">Filter temopsõidu karikasarjas</a>, kus sooviks tegelikult iga kord kohal olla, jõudsin teist korda starti alles viimasele etapile Piritale. Suve alguse tulemustega võrreldes tuli rohkem kui 45 sekundit aja parandust ja protokollis sai juunikuine naiste 25. koht välja vahetatud 10.-ks. Kui nüüd ainult natuke stabiilsemalt trenni saaks teha... ja külm talvel päris ära ei võtaks...</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div dir="ltr" style="line-height: 1.2; margin-bottom: 0pt; margin-top: 0pt; text-align: justify;">
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Kahel grupisõidul käisin ka (Võrus ja Tallinnas), aga sinna läksingi mõttega mõnusast trennipäevast, sättisin oma ratta kõikse viimasesse stardiritta ja vaatasin rahulikult, kuidas päev kulgeb. Kulges sarnaselt mõlemal korral: esimese 50 kilomeetri jooksul täitsa kindel, et pole ju mingit mõtet isegi seal taga olla ja veeren järgmiselt ristmikult koju tagasi. Aga siis ilmus alati keegi tore sõidukaaslane, keda ei raatsinud üksi jätta ja nii need õiged kojupööramise kohad mööda läksid. Alles 60-70. kilomeetri kandis saan oma diisli korralikult tööle ja siis võiks lasta pikalt edasi.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<br />
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Elamusi pakkusid aga trekisõidud. Nii äge, aga samas ka nii raske. Kes pole kunagi trekil käinud ja tahaks iriseda, et igav ju ühe sileda ringi peal sõita, siis kõigepealt soovitan niisama kasvõi käia treki ehitust ja seda kallet vaatamas. Esimestel proovimistel väga edukalt ei läinud. Sõita selle ilma käikude, pidurita ja vabajooksuta rattaga sain ja lendstardist oli võimalik ka aega võtta, aga paigalt startimist mitte kuidagi. Tegelikult ju enam-vähem tean, mida valesti teen, et kallutan ja tõmban vasaku käe liiga pingesse. Väike asi, ratturile enesestmõistetav toiming, aga mina olen stardiga tekitanud endale sinivaala suuruse probleemi ja sel olulisel hetkel mässib paanikatekk tugevalt endasse. Ja selliselt siis olin jälle äkitselt kirjas EMV trekisõidus seenioridele (Tea kutsus, oli vaja kolm naist kokku saada, et arvestus avataks). Tore võistlus, selline väikse, kuid pühendunud seltkonna koosviibimine, viimaste mohikaanlaste pidu. Tulemusi võib EJLi kodulehelt ise otsida, peamine, et püsti jäin ja starditud sain. Eks ma olin ikka harjutanud ka, igal õhtul ja hommikul. Startimise kohta väike täpsustus, et täitsa hakkama sain, välja arvatud keirini (see on see motika järel sõitmine) algus, kus palusin viimasel hetkel erikohtlemist ja alustasin poordist kinni hoides. Väga-väga kasulikult veedetud nädalavahetus, iga stardiga arenesin :) Kõik me õppisime ja saime teada palju huvitavaid reegleid. Keegi ei kukkunud - jõle igav trekivõistlus ju, ütlevad nüüd miljonid tugitoolisportlased :)</span><span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"></span><br />
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"></span><span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"></span><br class="kix-line-break" />
<span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;"></span><span style="background-color: transparent; color: black; font-family: 'Times New Roman'; font-size: 16px; font-style: normal; font-variant: normal; font-weight: 400; text-decoration: none; vertical-align: baseline;">Ees veel septembri viimasel nädalavahetusel ootamas European Cup Prahas. Mulle täiesti sobimatu rada, aga tulemustest enam loodan jälle palju õppida. Seal nimelt linnakriteerium (ma ju ei oska piisavalt pöörata ega julge trügida). Ja et asi veel huvitavam, siis stardivad kõik tavaratast kasutavad jalgratturid (ehk C-klassid) koos, nii mehed kui naised. Ja et veelgi suurem hirm tekiks, siis kohe peale meid lastakse ka tandemid (kes üldjuhul on vähemalt C-klassi naistest oluliselt kiiremad) rajale. Kurvitamisele lisaks üks väidetavalt väga järsk küngas. Eks näis, kas mul lubatakse grupisõidus kõik 9 ringi läbida ja missugune kaos seal rajal tekib.</span></div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-2731645220164303362015-06-21T02:38:00.001+03:002015-06-22T00:58:15.496+03:00UCI Para-cycling Road World Cup. II etapp Yverdon-les-Bains, Šveits<div style="text-align: justify;">
Tegelikult on päris pöörane võtta rattakohver, seljakott, laps kaasa ja minna teadmatuses MK-etapile üksi, lubadustega kuidagi hakkama saada. Ju sain :)</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Suured-suured tänud, <a href="http://www.eil.ee/">Eesti Invaspordi Liit</a> ja Signe, kes kogu finantsilisele poolele õla alla pani ja ettevalmistustega õigel hetkel tagant utsitas, kui endal tahtmine kadumas.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tänud, <a href="http://www.hawaii.ee/">Hawaii Express</a>, ratta tehnilise poole abi eest. </div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="http://www.spordipartner.ee/">Spordipartner</a>, punase kiivri eest (C5 klassis peab olema rangelt just seda värvi kiiver)</div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="http://www.ejl.ee/">Eesti Jalgratturite Liit</a>, registreerimise ja asjaajamise eest.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Eestis oli mul täiesti enda süü tõttu viimane rattahooldus natuke vussi läinud. Olin kiirustades unustanud pikemalt lahti seletada oma ratta eripärad, et eraldistardis minu puhul peabki olema vasaku käe all tagakäiguvahetaja. Nõnda siis Tallinnas rahuliku pakkimise asemel sai veel käigutrosse juurde ostetud ja öösel ratas "õigesti kokku monteeritud". Osaliselt jäi reguleerimist ka Šveitsi.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lennureis sujus kenasti. Pärast Tallinnas toimunud vaidlust venekeelse taksojuhiga eelistasin Šveitsis liiikuda ühistranspordiga, õnnetuseks jäime küll viimasest hotellini sõitvast bussist maha ja pidime kogu kolaga õhtul väikse jalutuskäigu tegema.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Reede hommikuks klassifitseerimise</b> ajaks olin varustusega valmis.</div>
<div style="text-align: justify;">
Klassifitseerimine oli väga põhjalik - jutuajamine ja dokumentide uurimine, pikk testimine, ratta selga ja ringe tehes uuriti seistes sõitu ja käiguvahetusi, jälle testimine, veidi ootamist ja veel teste. Ettenähtud 30 minuti asemel kulus 55. Eks olen nii eriline ja harv, käsi ju otseselt nõrgana kohe välja ei paista, lihased on õlast puudulikud, kõik komisjoni liikmed said teste teha. Aga lõpptulemusena C5 klassi jaoks sobilik. Ise ma muidugi üldse ei tunnista, et mul tavaelus oleks mingi takistus või puue, C5 tähendabki, et minimaalne. Klassi märkuse N (New ehk esimest korda võistlemas) asemel nüüd tähis R (Review), mis antakse kõigile sobilikuks tunnistatud uutele sportlastele ja tähendab, et päris kestva klassifikatsiooni kinnitamiseks peab 12 kuu pärast uuesti rahvusvahelise klassifitseerimiskomisjoni poolt üle vaadatud saama. See reede hommik oligi reisi planeerides kõige suurem eesmärk, selgust saada sobilikkuses või mitte. Suur kivi langes südamelt.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Laupäeval </b>oli tiimide mänedžeridel kohustuslik hommikul käia võistlejate kinnitamisel. Lootsin rattaringi alul kiiresti enda nime taha linnuke teha ja sõitma saada, aga sageli ei lähe kõik ladusalt plaanide järgi. Peale üht tundi järjekorras veetmist tekkis närvipinge riietumise teemal. Kuigi esmasel registreerimisel olin küsimuse tõstatanud, et kas ja millised piirangud on individuaalsõitja (tähendab siin seda, et ei esinda ametlikult riigi koondist) võistlusvormile, olin hommikuks ära unustanud vastuse, et pidi teada saama just sellel võistlejate kinnitamisel UCI komisjoni käest. Ja nii ma õnnetu peale seda pikka järjekorda seisin juba päris komissaari toa juures ja vaatasin, kuidas tõsiste nägudega päris-mänedžerid kottidest oma riigi sõiduvormi lauale laotavad ja kui põhjalikult UCI poolt pluus ja pükste sääred läbi uuritakse. Paanika selle tõttu, et mul endale planeeritud neutraalne valge võistluspluus oli linna teises otsas hotellis ja muidugi aega enam tagasi sõita poleks olnud. Lahenes kõik väga hästi, tunnistasin üles, et olen trenni minemas <a href="https://www.facebook.com/giro2015">Giro d'Estonia 2015</a> vormis nagu olen, kui võistlusteks ei sobi, siis valge ilma kirjadeta pluus on ka olemas, aga mitte mul kaasas. Komissaar ütles, et kõik hästi, vaatas natuke mind igast küljest ja tõdes, et ka seljas olev vorm on sobiv. (Olen kunagi lugenud eeskirju, et individuaalvõistleja võib küll esindada kohalikku klubi ja sõita selle kirjus rõivastuses, kuid kehtivad piirangud reklaamide arvule ja suurusele. Enne võistlusi eeskirju ei leidnud ja olin teadmatuses). Nii et lõppkokkuvõttes <a href="https://www.facebook.com/giro2015">Giro d'Estonia 2015</a> mugavad sõiduriided tunnistati igati sobilikuks ja nendes oligi hea sõita - Eesti lipu värvid käistel-sääristel ja lisaks meeldisid Itaalia koondise liikmetele mõned nende maa tunnused, mis peamiselt hotellis tähelepanu võitsid :) (Peale söögiruumis ja koridorides aja veetmist käisin paar korda just toale kõige lähemal Itaalia staabis rattapumpa laenamas.)</div>
<div style="text-align: justify;">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRB1JQZERaJOWJhh6ysh_fZKDOhCHh03BJC4WcgK3TohmGPSyy7oCRARNjcjLUN3T0-MH9uSuANMQbknuX4-Yik7XXsQTqTAD-XScBVpMDhdC3k9fX-XsqadB08NXv7AcnLkc0qXuueYU/s1600/P6230600.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="320" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRB1JQZERaJOWJhh6ysh_fZKDOhCHh03BJC4WcgK3TohmGPSyy7oCRARNjcjLUN3T0-MH9uSuANMQbknuX4-Yik7XXsQTqTAD-XScBVpMDhdC3k9fX-XsqadB08NXv7AcnLkc0qXuueYU/s320/P6230600.JPG" width="240" /></a></div>
<br />
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Et mitte rahulikult päeva õhtusse saada, pidi Eesti tiimi esindaja minema kella 16-ks uuesti sinna linna teise serva manageride koosolekule. Seekord läksime Eerikuga kahekesi. Poiss väsis vaatamata kaasa võetud läpakale üsna ruttu ja läks õue linnaliini bussidest pilte tegama. Jällekohtumisrõõm juba hommikul tutvust tehtud lätlastega, kes igal ajal oma abi pakkusid ja tunnust avaldasid, et üksi julgesin selle võistluse ette võtta. Eks koosolekul peale viisakaid tervitusi (ettekandja püüdis sealhulgas kõigi osalevate riikide keeles tervituse öelda) anti aru veelkord trassidest (eraldistarti oli ühes pöördes natuke muudetud), eeskirjadest (näiteks sama riietumisteema, et eraldistardis ei pea karikasarja punktitabeli juht riigi eraldistardikombe olemasolul muidu ametlikku liidri sõidupluusi kasutama). Pärast koosolekut jälle järjekorras seismist, et saada rattale kiip ja seljale numbrid. Lisaks segadus Eesti postkastist rändama läinud paari paberilehega, mis olid minu jaoks just kõige tähtsamad, täpsustatud stardiaegadega. Aga jällegi, kõik sai mõningase ajakuluga lahendatud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXy6qE4UvLp8TTWEVMmwJZQrshE7-rGfSB4X8DsyeOfEhttUXOr00QklpkD0GNvP5cDxWVa8PUz1Qw7G49GZY8jGN0Mzg91xRW_g9vmU6MSyl7uOnEzqJuENqUmXu2Mqn78jvvWEvlNbw/s1600/P6120458.JPG"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXy6qE4UvLp8TTWEVMmwJZQrshE7-rGfSB4X8DsyeOfEhttUXOr00QklpkD0GNvP5cDxWVa8PUz1Qw7G49GZY8jGN0Mzg91xRW_g9vmU6MSyl7uOnEzqJuENqUmXu2Mqn78jvvWEvlNbw/s320/P6120458.JPG" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Pühapäeval toimusid võistlused eraldistardist.</b> Veel eelmisel õhtul hilja harjutasin tagasipööret ja linnas raja lõpuosas kämpingute vahel sõidetavaid kurve, et võistluspäevaks kindlam tunne sisse saaks. Sile, ilma tõusude-langusteta rada kulges suuremas osas mööda järveäärset looduskaitseala ja oli kiireks sõiduks mõeldud. Isiklikke rekordeid saavutamast võisid segada vaid heitlikud ilmaolud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Veel enne stardirambile astumist rataste tehnilises kontrollis nägin, kuidas järjest ja järjest uusi ja väga uhkeid rattaid sobimatuks tunnistati, päris karm. Mina pidin ainult oma sadula esiotsa paari millimeetri võrra tõstma, oligi teine ära vajunud. Õnneks olid "Eesti tiimi mehaanikul" kuuskandid alati kaasas ja seekord jaksasin erinevalt eelmise õhtu pingutusest kruvid lahti keerata. Sain veel kiita, et nii kiiresti ja täpselt kõik tehtud sain.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna võistlustes oli enne minu stardigruppi väike paus ja hommikuste võistlejate autasustamine, sain soojaks sõita otse rajal ja Martini nõuannete järgi, superluks. Ilm suurepärane, pilvealune ja soe. See oli väga hea, sest ühe kohvriga reisides ei saanud kaasa spetsiaalset eraldistardivarustust, soojenduspukist rääkimata. Õrn tuuleke tundus linnast välja sõites vastu puhuvat ja nii see esialgu oligi, kuid võidusõitu alustades pilvisus äkitselt tihenes, mis tähendas suuremaid tuuleiile igast ettearvamatust ilmakaarest, vihmasadu ja äike jõudsid kohale siiski alles hiljem, kui meie naistel juba autasustaminegi läbi saanud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lõpetanuna kontrollides oli tuul tõesti ka tagasiteeks vastu keeranud. Aga see kõik oli mulle ainult kasuks - võttis teiste veidi parema tehnikaga (tagakettaga ja päris spets-eraldistardiratastega) ja suuremate kogemustega võistlejate hoogu natuke maha. Esimesena startinuna ootasin juba poolel maal, et millal mind kätte saadakse, see juhtus lõpuks alles 100 m enne finišit, kui hilisem hõbemedaliomanik Nicole (Kanadast) mööda sõitis. Ja siis võisin endaga rahul olla. 14,15 km aeg 22:58.35 teeb keskmiseks kiiruseks 37km/h, Eestis olen oma eesmärgiks seadnud üle 35km/h saavutada, see juhtus nüüd küll õiges kohas. :)</div>
<div style="text-align: justify;">
Kaasaelamist oli piisavalt, ka metsavahel vähemalt iga kilomeetri taga keegi seltskond pealtvaatajaid innustamas. See oli nii tore, kõik klassid ju sel päeval võistlesid ja kõigile elati kaasa. Lisaks tegi südame soojaks seik, kui lõpetanuna istusin telgis Eestile määratud boksis ja mööduv korraldustoimkonna liige hõikas "Hey, you did really great!"</div>
<div style="text-align: justify;">
Lõppkokkuvõttes C5 naiste klassis 4. koht. Pole vaja ülemäära ekstaasi sattuda, meil oligi vaid 5 võistlejat, aga Eestist lahkudes olin kindel, et jään päris viimaseks, teised lihtsalt on tugevamad. Nii et eesmärk sai igati täidetud ja natuke ületatud. <a href="http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/2015-para-cycling-uci-para-cycling-world-cup/374847015/widgets/start-lists-results-standings/">Sarja tulemused UCI kodulehel</a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Siis võtsin mõneks ajaks uuesti omaks "Eesti tiimi mehaaniku" rolli. Pidin rattal eraldistardilenksu grupisõidu oma vastu vahetama, olen selle trosside raami sisse toppimisega mitmed Hawaii mehaanikud peast halliks ajanud. Trosside vahetamises olen juba üsna osav ja omad nipid välja kujunenud, aga viimane täppistöö käikude reguleerimisel võib aeg-ajalt alguses natuke aia taha minna. Seekord läks väga hästi ja tehnika töötas laitmatult. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Teisipäev 16.06 ja grupisõit Yverdon-les-Bainsis.</b></div>
<div style="text-align: justify;">
Hommikul kiskusid tumedad pilved üsna vihmaseks, see on küngastel üsna hirmutav, sest eelmisel päeval ei saanud rada läbi sõites 10 cm sügavuses veeojas üldsegi mäest laskumistel kurve võtta. Etteruttavalt, et alates meie stardist siiski pidas enam-vähem kuivana. Minu suureks õnneks, sest mul jällegi kaasas vaid ühed jooksud ja rattakummid, tugevas vihmasajus oleks libedal asfaldil vaja mustriga kumme. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpFQCVutyHv0I8yJYDwuVcAs0EOMC3JvnGJkcbKI_d57yg7vSfLRi5iQPSRqPwGVcFIOXW70zWYkT6f2Eba0_AXh8mTbvmyEMPqdg8a2cBSkjQyat3hU40nPhLR2M5lmKFNYUFrwV6BZc/s1600/P6160529.JPG"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpFQCVutyHv0I8yJYDwuVcAs0EOMC3JvnGJkcbKI_d57yg7vSfLRi5iQPSRqPwGVcFIOXW70zWYkT6f2Eba0_AXh8mTbvmyEMPqdg8a2cBSkjQyat3hU40nPhLR2M5lmKFNYUFrwV6BZc/s320/P6160529.JPG" /></a> </div>
<div style="text-align: justify;">
14,53-kilomeetrine ring ise oli päris raske, tasast maad stardi-finiši alas paarsada meetrit ja siis esimese 4 km pikkuse tõusu poole peal oli ka vast oma 100 m "Šveitsi tasast", mis Eestis oleks kindlasti mõne väikese kaldega märgitud, sinna oli söögiala paigutatud (feeding zone, kus abipersonal tohib sööki-jooki oma võistlejatele jagada). Mul sellega muret polnud, ikka kõik selga, meil naistel vist kõigil kaasas, sest kilomeetreid tegelikult vähe. Nii et kohe stardist sujuvalt üles 4 km, kus vaid viimane tõusunukk päris terav, siis korraks üle mäe jõudes alla orgu, järsk tagasipööre ja uuesti nüüd juba järsemalt 2 km pikkusel teel mäkke, et finišiks kurvilisel teel jälle alla linna laskuda. Ja nõnda kolm ringi (meestel neli). Selline rada on igati loogiline mägisema korraldajamaa rattavõistlusteks, aga para-rattasõidus käsiratturitel ja teistel suurema puudega sportlastel ikka väga keeruline. Nemad olid tõelised kangelased!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_JRuIOaLflfLcKD8qSzhXCL7QFY1JeCSc0kU42PCWd-kRn0NUlV8YHuHw4cSu2U83cLEZfmdkXUdsjHrGNMjnUMc_Ec9K7geJBBHxjYmMYMYpgJ7sfoopq7Y13ZX-247pvSe3EGzCVeQ/s1600/MK+Yverdon+grupis%25C3%25B5it.JPG"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj_JRuIOaLflfLcKD8qSzhXCL7QFY1JeCSc0kU42PCWd-kRn0NUlV8YHuHw4cSu2U83cLEZfmdkXUdsjHrGNMjnUMc_Ec9K7geJBBHxjYmMYMYpgJ7sfoopq7Y13ZX-247pvSe3EGzCVeQ/s320/MK+Yverdon+grupis%25C3%25B5it.JPG" /></a> </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Start hilines paar minutit, et varahommikuse stardi viimased lõpetajad saaks ära oodatud. Mehed lasti 2 minutit varem rajale, neid oli üle 40, kui C4-C5 naisi startimas vaid 11. Meenutas osavõtjate arvult koduselt Eesti meistrivõistlus, ainult stardikohtunik soovis kõigile head võistlust inglise keeles, nagu ka igal sammul kõik võistluste korraldajad positiivseid soove jagamas.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Eks varasemast ajast ja ka eraldistardi protokolli järgi võis oletada, et Anna Harkowska teeb teistega seda, mida tema tahab. Ja tahtiski. Ja kiiresti. Juba teisel kilomeetril (päris alguses oli turvamootorratas ees aeglustamas) vaatas üle õla näod üle ja hakkas igal suurema kaldega nukil kiirendustega lammutama. Ja enne päris mäe otsa jõudmist oligi 5 naist maha jäänud, kolm C4 ja kaks C5-klassist, kahjuks üks punakiiver (võistluste ajal peab C5 klassi esindaja kandma punast peakatet) olin minagi. Ma ju tean, et kiired algused mulle üldsegi ei sobi, seda peab kõvasti veel harjutama. Me mahajääjad jäime kulgema nii, et kaks valgekiivrit (C4-klass) ees, siis vahega mina üksi ja Angelika (C5) veel veidi tagapool. Ega selliste tõusude ja laskumiste vaheldudes grupitööst niikuinii palju kasu pole, ei olnud õnnetu. Kui ainult luuaga auto laseks lõpuni sõita, ma ei teadnud, kas maha korjatakse siis, kui mehed ringiga järgi jõuavad (naised vast mitte) või lastakse ka sel juhul oma sõit lõpuni kulgeda. </div>
<div style="text-align: justify;">
Teise ringi sündmus oli see, et mehed olid selle kahe mäe vahelises orus karmi kukkumise korraldanud, enne kiirabid möödusid ja avarii kohal kästi ka ratturitel hoog päris maha võtta, et vigastatud kehadest ja appi tõtanud masinatest ohutult mööda saada.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kolmanda ringi tõusudel olin jälle nende kahe valgekiivriga (Katell ja Marie-Claude) koos üksteist ergutamas. Siis said esimesed mehed ja nende peagrupp meid ringiga kätte, lasin viisakalt mööda ja naistel lastigi rahulikult edasi, oma sõidu lõpu poole minna. Trenni tahaks teha selliselt, et need mehed ees, siis ka enda oskused laskumistel ja grupisõidus paraneksid.</div>
<div style="text-align: justify;">
Viimasel kurvilisel laskumisel (~5 km linna ja finišini) hakkasid valgekiivrid omavahel ägedalt võistlema, lasin neil minna, sest reitingu punktitabelis oleme eraldi. Oli päris kasulik vaadata nende kahe omavahelist trügimist kurvides, aga seekord ainult vaadata ohutust kaugusest. Naiselt, kes mõnikord rattaga tööl käib ja siis mäeringiks Sossimäge peab, ei saa nõuda võistluselt teistega võrdselt päris mägedes sõitmist.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõppkokkuvõttes grupisõidus 11-st naisest 9. koht. Ja C5-klassis jälle 4. Koha mõttes päris hästi, eriti mõeldes, et läksin Šveitsi mõtetega kõige viimaseks jäämisest, peamine eesmärk oli ju klassifikatsioon saada või ümber lükata. Siiski kaotusminuteid tuli liiga-liiga palju. Igast küljest saaks võistlusolukorras sõitu parandada (pööramised, kiirendused, aga ka motivatsioon). </div>
<div style="text-align: justify;">
Ilmselgelt osutus sellise grupisõidu ringi jaoks väga kasulikuks Giro d'Estonia tuur. Eestis lihtsalt ei ole kuskilt võtta 4-kilomeetri pikkust mäge 150 m kõrguste erinevusega, et sellist 6 korda järjest läbida.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhydC80zHocARi2BdofOfW8QqRTdzjhEOKO2duREIHxtdOd2HHYPnWii0e80wk2A-dhkCz0RlnwlQKZqz1qwupUUrV6z8mAD2gSmzDuv5wFhsis2sODAK6b_w3jzXzXiNeOvkLpNtvzs8E/s1600/10379936_1061286803899320_7702138165292412219_o.jpg"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhydC80zHocARi2BdofOfW8QqRTdzjhEOKO2duREIHxtdOd2HHYPnWii0e80wk2A-dhkCz0RlnwlQKZqz1qwupUUrV6z8mAD2gSmzDuv5wFhsis2sODAK6b_w3jzXzXiNeOvkLpNtvzs8E/s320/10379936_1061286803899320_7702138165292412219_o.jpg" /></a> </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Nüüd olengi siin kodumaal valikute ees. Rattasõit on see, mis meeldib, rõõmseks teeb. Tean päris hästi, mida pean endas arendama ja kuidas trenne muuta, et paremaid tulemusi saavutada. Paar sammu redelil kõrgemale ronida pole üldse võimatu ja suhteliselt mõistliku vaevaga teostatav. Kindlasti tahaks sellise tasemaga võistlusel peagi uuesti osaleda, sealt saab palju vajalikke kogemusi. Kohe nüüd kiiresti kõike ei jõua, järgmisel suvel tahaks kogu võistluskaruselli kaasa teha. Selleks aga pean päris palju vaeva nägema oma elukorralduse muutmisel, trennideks aja leidma.<span style="font-family: Arial, Helvetica, sans-serif; line-height: 19.3199996948242px;">
</span></div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-37156732630835808822014-11-19T16:52:00.002+02:002014-11-26T11:32:37.639+02:00Mina. Ehk kuidas on see kõik kujunenud<br />
<div style="text-align: justify;">
Mina. Olen üks õnnelik inimene. Olen õppinud nägema lahendamist vajavaid ülesandeid ja mõistatusi, mitte probleeme ja takistusi.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ma ei taha iseloomustada end kunagi oma nõrga parema käe põhjal, kuid pean siiski vist kirja panema, kuidas ja mismoodi kõik välja näeb ning kuidas oli.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Nagu ikka tavaline eestlane - koolid lõpetatud, laps kasvamas, olid töö (päris töö ja hobide toetamiseks lisatööots) ja ots-otsaga kokku tulemine. Rattaga sõitsin ka, see oli puhkus muredest. Võrreldes teiste samal tasemel kestvusspordi
harrastajatega teen (ja tegin) ajaliselt palju-palju vähem trenni. Tahaks leida rohkem
aega, aga esmajoones pean otsima seda puhkamise tarvis. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
2008-2009 hooajad olid algaja harrastaja kohta et üsna lootustandvad. Pildile jõudsin vist Tartu Rattarallil, aga ise pean suuremaks saavutuseks esmapilgul tagasihoidliku tulemusega 2009. aasta meistrivõistluste eraldistarti. Veidi naljakalt võib kokku kõlada, aga sellele polnud üldsegi panustanud, oma natuke suure aluraamiga rattale olin lenksule kinnitatavad eraldistardi torud laenanud tuttavalt nädal varem ja korra nendega sõita proovinud. Seljakotiga astusin varahommikul Viljandi rongile ja võistluspaigas palusin teiste spordiklubide telgist pumpa, sest esirehv oli veljelt lahkunud ning oma klubi jõudmas alles õhtuks meeste sõidu ajaks. Ja kogu selle kummalise tiitlivõistlustel osalemise peale ei olnudki lõpuprotokollis päris viimane, ka kaotus võitjale oli mul enda arvates päris talutav (3'18). Grupisõidus oleks olnud kindlasi palju konkurentsivõimelisem, kuid jäin ühte kukkumisse (see sõit oli tol korral tervenisti päris kole trügimine, kaks neidu lõpuks kiirabiga Tartusse ja Valka), sain küll esimesena orus tekkinud pusast minema, aga tõusul grupile järgi ei jõudnud ja sain lõpus kirja vaid ajalimiidi ületamise. Rattaspordis iga kord plaanid ei õnnestu.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Niisiis olin üsna lootusrikas edasiste jalgratta-hooaegade suhtes. Kuid sombusel septembrihommikul tööle sõites käis kõmakas. Ei saa süüdistada liikluskorraldust ega autojuhte. Tean, kuidas olukorrad tekivad ja mõistan, mida ise valesti tegin. Ei-ei, mitte nüüd see, et rattaga raudteeviadukti alt läbi sõitsin, vaid hoopis see, kuidas olin vihastanud ja seda tunnet alla surunud. Aga iga olukorra saab pöörata õppetunniks, oma tee leidmiseks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Haiglast kaasa saadud diagnoosid on kirja panduna päris õudsed. Kolmes kohas kaelalülide risti-ja ogajätkete murrud (sageli sellest edasi meditsiiniga kokkupuutunud inimesed enam väljavõtet lugeda ei saagi), rangluu murd, käel kodarluu murd ning abaluu mitmekilluline murd. Lisaks katki peaaegu kõik ribid paremal ja üks ka vasakpoolne ning õmblusi tuli pähe üle 20 cm. Kuid luude kokkupanekust raskem oli õlavarrepõimiku katkemine (närvijuured C5, C6, C7). Viimane tähendas, et niisama jäädes oleks käsi üsna kasutu lihtsalt rippuv element, sõrmed küll enam-vähem töötasid (mitte pöial), aga kätt ennast liigutada ei osanud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ma ei tea, kuidas lugejad usuvad juhustesse. Igal juhul oli just Šveitsist kodumaale tagasi tulnud täpselt sinna Mustamäe haiglasse noor ortopeed, kes teadis ja oli näinud, kuidas tehakse vajalikku operatsiooni. Ning lisaks oli info, kuidas Soome professor maailmas ringi liigub, sobiv päev operatsiooniks oli paigas vist juba enne diagnoosi saamist (kuigi ka uuringuid ei saa närvikahjustuse puhul alati üheselt tõlgendada). Kohavalikutes Tartu ja Tampere vahel jäi viimaks sama kodune 3 km kaugusel olev Mustamäe. Hiljem taastusravis sain teada, et ka varem oli eestlasele sarnane opp tehtud, kuid siis pidi patsient selleks lennutatama Taisse.</div>
<div style="text-align: justify;">
Põhimõtteliselt väga lihtsustatult on mul nüüd kätte ühendatud närvikiude, mis muidu läheksid ülaselga ja päris katkiseid õlapõimiku närve lapitud jalast võetud tundlikkuse närvitorudega. Ega keegi seda ette ei tea, kuidas ja kas üldse mingit taastumist sellises olukorras toimuma hakkab.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Taastusravi oligi närvide kasvatamine vigastuse kohast alates sõrmede suunas, sest katkemisel vanad närviotsad lihtsalt känguvad. Ja see taastusravi polnud ka tavaline kord-paar nädalas polikliinikus käimine, sokutati Pärnusse Ivo Klotsi BioDesign kabinetti, kus ravi toimub 8 tundi päevas, nii et õhtul jaksab ainult natuke süüa ja magama keerata. Algul elukorraldus oli nädal Pärnus ja nädal kodus taastumas, hiljem umbes kord kuus nädalasi seansse. Ja see kõik mõjus, toimis. Paari kuu möödudes nägin <span class="e_gl gl" lang="et">küünarliigese sisepinna ülaservas õrna lihaskiu tõmblust. Kümne kuu möödudes avariist oli olukord, kus jaksasin tõsta teelusikat (ja kätt ennast ka ikka), aga kahvli ja supilusika jaoks veel jõudu nappis.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="e_gl gl" lang="et"><br /></span>
<span class="e_gl gl" lang="et">Taastumine kestab 2 aastat, edasi võimalikud väga minimaalsed muutused. Minul on kõikide esialgu pandud arvestuste ja lootustega võrreldes mõistmatult hästi. Ka opereerinud prof. Simo Vilkki küsis Tallinnas mind üle vaadates imestunult, et näita nüüd teise käe liikumist ka, naljaga mainis, et ei usu, et tema seda paremat kätt on lõigenud.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="e_gl gl" lang="et">Muidugi on ja jäävad parema käe lihased nõrgemaks, õla tagaküljel ja abaluu peal on ka lihaseid puudu, et mõningad liigutused on piiratud. Elu aga ei sega, teen kõike ja saan kõigega hakkama, spordiklubis rühmatrennides ei viitsi enam põhjendada ka, miks kätekõverduste ajal veidi teisiti omaette ukerdan<span style="color: blue;"><span style="background-color: white;"> :)</span></span></span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="e_gl gl" lang="et"><br /></span>
<span class="e_gl gl" lang="et">Ei, ärge tundke mulle kaasa. On olnud üsna pöörane teada saamine, õppimine ja arenemine. Tähtsaim sealhulgas polegi füüsiline paranemine, vaid endaga rahu leidmine ja õnnelik olemine. Kõik need kohtumised rõõmsate inimestega taastusravi ajal, kelle kaaslased ja meditsiinisüsteem olid juba maha kandnud. Tegelikult kõik ongi alati ja kogu aeg täpselt nii hästi kui ainuvõimalik, kui inimene ainult ise kogu aeg hädasid ei koguks.</span></div>
<div style="text-align: justify;">
<span class="e_gl gl" lang="et"><br /></span>
<span class="e_gl gl" lang="et">Ja rattasõit jääb veel mõneks ajaks üheks tähtsaks tegevuseks. See lihtsalt on mulle vajalik, oluline. Põnev väljakutse ja uudishimu rahuldamine enda võimete piiride otsimisel.</span></div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-10995046157397832012014-08-12T12:59:00.001+03:002014-11-21T12:04:19.817+02:00Rattaspordist<div style="text-align: justify;">
<b>Rattasport on parim ala harrastamiseks</b>. See piiritu vabadus, liikumisrõõm, vaid inimjõudu kasutades vahetu looduse tajumine. Ükskõik kas eesmärgiks on seatud inimvõimete piiride nihutamine profispordis, suuremat hulga inimeste positiivsest energiahulgast osa saamine või niisama looduses mõtteid selgemaks puhkamine. Meenutuseks võib vaadata Jaan Tootseni <a href="http://arhiiv.err.ee/vaata/eesti-lood-velosoofid">"Velosoofe"</a> <i><span style="font-size: x-small;">Sealt Valdur Mikita mõttelõng: "Raske vastata, kuidas mõjutab rattasõit, kuid igaljuhul ta midagi muudab inimese teadvuses." </span></i></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Rattasport on kõigile</b>. Kas siis tõsisemaks sporditegemiseks ja võistlemiseks maailma tipptasemel või lihtsalt igapäevase sõiduvahendina. Sobib nii vanuses 8 kui ka 80, pikale ja lühikesele, jõumehele ja haigusest taastujale. Igaühele on leida sobivaid võimalusi ja vahendeid.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Para-rattasporti</b> koordineerib rahvusvaheliselt <a href="http://www.uci.ch/templates/UCI/UCI5/layout.asp?MenuId=MTI2MzI&LangId=1">UCI</a> (Union Cycliste International).</div>
<div style="text-align: justify;">
Ratturid on jagatud nelja põhiklassi kasutatavast varustusest ja sõitja võimalustest lähtuvalt:</div>
<div style="text-align: justify;">
* tandemrattaid (klassi lühend <b>B</b>) kasutavad nägemispuudega sõitjad koos juhtpiloodiga;</div>
<div style="text-align: justify;">
* kolmerattalised jalgrattad (<b>T</b>) on kasutusel sõitjatel, kelle puue mõjutab tasakaalu;</div>
<div style="text-align: justify;">
* käsirattad (<b>H</b>) kasutusel, kui edasiliikumiseks vaja kasutada käte jõudu;</div>
<div style="text-align: justify;">
* standardsed rattad (<b>C</b>), kui väiksem või suurem puue (tavaliselt jäseme(-te) puudulikkus), lubab kasutada tavalist ratast või väiksemate modifikatsioonidega tavaratast.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Iga põhiklass on jagatud veel omaette numeratsiooniga, mis tähistab takistuse/puude suurust rattasõidus, mida suurem number, seda väiksem takistust tekitab puue võrreldes tavaratturiga. Näiteks käsirataste H5-klassis on kehatüvi korras ja kasutatav põlvitusasend ja jõudu saab rakendada ka kehatüve lihastega. H1-H4 klassi ratturid vajavad rattal pikali asendit, mis on küll siledal maal liikumiseks väga aerodünaamiline, kuid kehatüve lihaseid ei saa edasiväntamiseks piisavalt efektiivselt kasutada. C5-klass tavalistel jalgratastel on minimaalse puudega ja enamasti pole sellist sõitjat tavaratturite seas kohe märgata. C4 ja C5-klassi ratturid suudavadki sageli probleemideta kodukohas treenida ja valikuliselt kohalikel üritustel võistelda võrdselt koos tavaratturitega.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kui esmapilgul võib veidi mõistmatuks jääda nõnda mitmetesse klassidesse jagamise vajadus, siis võrdluseks võib tuua, et ka tavaspordis on samuti kõigile omaseks saanud igapäevaseid jagamisi - kasvõi mehed ja naised või erinevad kaaluklassid.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Üks vana tutvustav video, millesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest natuke on juba peale Londoni OMi klassid parandatud ja spordiala veelgi arenenud ja populaarsust kogunud, on üleval Austraalia Rattaliidu kogus: <a href="http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk">http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk</a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Maailmas on para-rattasport väga populaarne. Lisaks iga-aastastele suurematele ühistele võistlustele - MM, WordCup, EuropaCup- on näiteks nii B kui H klassidel lisaks omaette tuurid. Suuremates rattariikides ka kohalikke võistlusi. Sõidetakse nii maanteel kui ka trekil (trekil toimetavad klassid B ja C).</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Para-rattaspordini jõutakse erineval moel, kuid päris tippu jõudmiseks tundub olevat kaks sagedasemat algusteed. C5-klassis üsna tihti sportlased on juba noorusest alates tegelenud tipptasemel jalgrattasõiduga. Näiteks Saksa neiu Kerstin Brachtendorf sõitis aastaid vaatamata oma väiksele puudele labajalas pikki ülemaailmseid mägirattavõistluseid eliitklassi hulgas. Treeningul jalga vigastanud inglane Jon Gildea on enne õnnetust edukalt MTB ja cyclocrossi noorteklassis rahvusvahelisel areenil ja ka peale õnnetust sõitis esialgu koos eliitratturitega. Teistpidi jõutakse rattani mõnelt muult spordialalt. Ei saa üle-ega-ümber rallisõitjast ja F1-piloodist, H5-klassi viimaste aastate edetabelijuhist Alex Zanardist, soovitan otsida Youtube'ist mõnd videot just käsirattasõidu kohta. Neid on päris mitmeid, ei hakka välja tooma.</div>
<div style="text-align: justify;">
Sageli saab para-rattasõitu harrastada sobiva kõrvalalana. Kui eliitkklassi suusatajad ikka suvel üldfüüsiliseks treeninguks hüppavad rattale, siis invasportlased ei jää sugugi maha. On päris mitmeid, kes talveolümpial saavad medalid suuskadel ja suveolümpial osalevad edukalt rattal. Läti noormehed keskenduvad nüüd, kui Rios on kavas esimest korda ka para-triatlon, just selle viimasele mitmikalale. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kuigi päris kõikides klassides (eelkõige paar naiste kategooriat) pole kandepind just väga lai, on maailma tipp väga terav. Rohkemaarvulistes para-rattariikides on tegelevad selle edendamisega mitmed rattaklubid ja toimuvad kohalikud litsenseerimised-võistlused, v.t näiteks Hispaania kalendrit: h<a href="http://rfec.com/pcalendario?modalidad=adaptado">ttp://rfec.com</a></div>
<div style="text-align: justify;">
Olümpialootused on kaasatud tavaratturite kõrval erinevatesse toetusprogrammidesse.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
On kurb ja kummaline, et Eestis praeguseni litsentsiga ja võistlevate para-jalgratturite arv väga ümmargune 0. Inimesi justkui oleks, soovi ka, mõnikord ka käsirattaid nähtaval. Eelpool toodud jutust lähtuvalt, et selle spordiga tegelemine tõstab ääretult inimese elukvaliteeti, vast veel lihtsamalt, kui mõni siseruumides harrastatav sport. Kas me siis just seda ei soovi, et Eestimaal oleks rohkem õnnelikke ja rahulolevaid inimesi?</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ei räägi praegu pikemalt rahastamisest, millest palju ei tea. Aga meediamöll rahvusvahelistel suurvõistlustel ja ala populaarsus võiks ka võimalikke toetajaid paeluda.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kui algselt võib tunduda tipptasemel varustuse hankimine väga kulukas, siis millisel spordialal see poleks? Alustamiseks vast ei pea seda kõige-kõige uuemat mudelit hankima. Kui ratsaspordis on vajalik hobune, sõudespordis paat ja ujumises bassin, siis (jalg-)ratas seisab toas seina ääres ja ükskõik mis kellaajal nõus trenni minema, kasvõi igal hommikul enne tööd. Eestimaal on leida juba päris mitu sobivat kergliiklusteed ka.</div>
<br />
<br />
Kasutatud allikad:<br />
Jani Peltopuro: <a href="http://www.janipeltopuro.com/">http://www.janipeltopuro.com</a><br />
UCI para-cycling: <a href="http://www.uci.ch/para-cycling/">http://www.uci.ch/para-cycling/</a>Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-60643163369574620642014-08-05T21:01:00.002+03:002014-08-12T15:25:35.592+03:00Brevet 400<div style="text-align: justify;">
Brevet pole võistlus, vaid on organiseeritud 200km-1000km vabasõit kas grupis või üksi, kus tuleb läbida antud aja jooksul ettenähtud teekond ja kontrollpunktid. Ingliskeelsetesse reeglitesse võib süveneda: <a href="http://www.audax-club-parisien.com/EN/index.php?showpage=322">http://www.audax-club-parisien.com/EN/index.php?showpage=322</a></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõbusamaks teeb ürituse see, et saateauto on rangelt keelatud ja teoreetiliselt on tehniline abi lubatud vaid kontrollpunktides. Kuna hetkel Eestis osalejaid vähe ja kontrollpunktid üsna väikesed ja suhtelised, siis kogu vajalik varustus käib selga või ratta külge ning kogu teekond omal jõul ja vastutusel. (Kasutada võib vaid samal brevetil osalejate poolt antud abi.)</div>
<div style="text-align: justify;">
Nõnda sarnaneb eelduste kohaselt rohkem matkale meeldivas seltskonnas. Käesoleval suvel on Eestis ürituse enda koordineerida võtnud Ivar Tupp Haanjamatkadest, kes rõhutab just mõnusat ajaveetmist ja koos sõitmist. Sellega seoses on ka sõitude keskmised kiirused langema hakanud ja oodatakse rahulikult kõige viimaseid järgi. Eesmärgiks on jõuda ka 2015 Pariis-Brest-Pariis sõidule, mina küll kasutan lihtsalt kilomeetrite ja mahu kogumiseks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Brevet200 läks juuni lõpus kenasti - märksõnaks oli tugev paduvihm, mis katkes ainult paariks tunniks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Brevet300 ajal olin ise küll samas kandis Lõuna-Eestis koos rattaga ja algse plaaniga osaleda, kuid jalad iseendale korraldatud lühi-treeninglaagrist liiga väsinud ja lisaks kartsin künklikku rajaprofiili, kus mul oleks ülemäära raskeks läinud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Nõnda siis eelmisel nädalavahetusel olin jälle Brevet400 stardis. Ilusti õigeaegselt kell 12, kuigi Ivar juba 3 minutit enne stardiaega hakkas muretsema ja helistastama :) Minu lootus kahe meespaari taga tuules rahulikult mõnuleda oli lõppenud eelmisel õhtul, kui nelja kestvussõitjaga liitus viies mees Tartust ja kokku sai täpselt kuus ratast koos väntajatega. Tegelikult oli paarides sõitmist väga vähe, ainult lühike ots alguses laial maantee ääreribal. Edasi ikka turvalisemalt hanerivis ja kõik käisid kordamööda ees, kes pikemalt, kes lühemaid vahetusi tegemas.</div>
<div style="text-align: justify;">
Tallinnast väikse ringiga läbi Ääsmäe Paldiskisse ja sealt edasi suund Haapsalu peale mööda peegelsiledat ratturi unistuste teed, kiirus kasvas ilma pingutamata ka 40 lähedale. Ilm oli kuum ja peale väikest tankimispeatust Padise ristis oli pikem jalasirutamine juba Haapsalus. Väike sobiva söögikoha üle arutlemine ja otsimine käib ikka asja juurde, kui võistkonnas on üle ühe inimese. Kõht oli parajalt tühjaks saanud ja ostsin kahe mahla kõrvale ühe pitsa, mis osutus veidi hiljem üsna mööda pandud valikuks. Nimelt ei kannata ma rõõska piima ja ju siis seal pitsakastmes oli ikkagi midagi ärritavat. Jutud mererannast ja ilusatest tüdrukutest pidid kuurortlinna maha jääma ning kuus higist tonti asusid kõrvetava päikese all üsna vastumeelselt jälle sadulasse.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ja hakkas pihta minu kannatuste rada. Veerand tunniga hakkas kõhus keerama, mulksuma ja kolisema. Väga selgelt tunda, kuidas rindkere alt aegamööda järjest allapoole kõik lihased krampi kisuvad. Selline olukord ajab lisaks kõhuvalule ka pea paksuks, südame halvaks, ükski asend ei too eriti leevendust ka. Läksin taha lihtsalt kannatama. Riisipere raudteejaam polnud Pärnu omast just väga palju lähemal ja nõnda püüdsin õhtu lihtsalt kuidagi üle elada arvestusega, et hommikul lähen esimese rongi peale ja lepin tulemusega DNF.<br />
Lihulasse keerasime sisse ja mõned mehed näitasid oma huumorisoone absoluutset puudumist, kui kõlas lause mäefiniši kohta :) Lihula poes meestel kiire veevarude täiendamine ja mulle väga vajalik paariminutiline lösutamine seina najal. Oleks tahtnud küll päris pikali visata, aga muruplatsi või pinki lihtsalt polnud läheduses märgata ja aitas seegi võimalus.</div>
<div style="text-align: justify;">
Varem juba olime teinud ümber oma plaanid õhtuks Vändrasse jõuda ja otsinud võimalusi Pärnus ööbimiseks. Ka suvepealinna saabumine enne 22-te läks üsna piiri peale (oli ju vaja veel poest läbi jõuda). Kuidagi saime siiski kohale, mina tegelesin oma kõhuga ja paljut rohkem tähele ei pannud. Üks ohtlik olukord tekkis, kui vastutulev auto soovis ilmtingimata just sel hetkel "kohe väga aeglasest" eessõitjast mööduda kui ratturid vastu tulid ja ise olin oma esijooksuga Ivari rattas väga kinni. Peaaegu ei oleks me teele enam ära mahtunud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Enne Pärnut läks minu olemine juba veidi paremaks, tekkis mõte, et ikka vaatan hommikul enesetunnet ja öö jooksul võiks ju kõik halb kõhus ära seeduda ka. Esimesel päeval ametlikult 243 km.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-pG8k8jwgAEsEgkfSN78i324Rrvux_ZxUYPJVYjaXKWeV_tHdDiMoqQ8h4zPnlgoOJSpwU4D8qarKS_-juA_M5VX9cW05cLk_PW6B49OcAPJX4F3ludr9OMxw3zVu7SQ0jZ3PF7DpndM/s1600/Brevet400+1.p%C3%A4ev.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-pG8k8jwgAEsEgkfSN78i324Rrvux_ZxUYPJVYjaXKWeV_tHdDiMoqQ8h4zPnlgoOJSpwU4D8qarKS_-juA_M5VX9cW05cLk_PW6B49OcAPJX4F3ludr9OMxw3zVu7SQ0jZ3PF7DpndM/s1600/Brevet400+1.p%C3%A4ev.jpg" height="308" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Brevet400 1. päev</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Pärnus ööbine oli täpipealt selline, kuidas vastaval üritusel võimalik olla võiks. Saime möllitud end Brevetite vanameistri Indreku abil tema tuttavate kaubalattu madratsitele. Enne seda veel tõeliselt kosutav ujumine-küürimine jões. Paremat ei ole võimalik leida, ükski hotelli mullivann või saun ei anna sellist olemist välja. Väike loba-loba, poest hangitud toidukraami osaline hävitamine ja südaöö kandis kustutati tuled, igaüks keris enda leitud ja meisterdatud pesasse. Minu kontoridiivan polnud selles suhtes laopõrandal aegamisi tühjenevast õhkmadratsist palju parem, et jalgade sirutamiseks jäi isegi mulle veidi lühikeseks ja ventilatsioon undas täpselt kõrva. Aga ega ma niikuinii võõras kohas piisavalt välja puhata pole kunagi saanud.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2F80WJIvE89Ksbc74Uww4FNQ07LwKV05to9hKDmbXcOGqH4ih63hOaY8FLVfhyYjYoVW3RUds_qe6jpog0v2BQRO4E5u9bioyWdY0-gA5dZBFjjrezMGthwa3v1O_z1hRUEK-qiTsY9M/s1600/Prnu_majutus.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg2F80WJIvE89Ksbc74Uww4FNQ07LwKV05to9hKDmbXcOGqH4ih63hOaY8FLVfhyYjYoVW3RUds_qe6jpog0v2BQRO4E5u9bioyWdY0-gA5dZBFjjrezMGthwa3v1O_z1hRUEK-qiTsY9M/s1600/Prnu_majutus.jpg" height="238" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Superluks öömaja<br />
<br /></td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Kella 6-ne stardiaeg eeldas vähemalt pool tundi varasemat äratust. Stardiga hilinesime vaid paar minutit ja sedagi viimasel hetkel tekkinud vetsujärjekorra tõttu. Nii et uskumatult sõnakuulekas kamp. Ahjaa, vahemärkusena, et olin otsustanud edasi liikuda ikka koos teistega. Siht Vändra bensujaama kohvikule, kus mehi ootas hommikukohv (ma ise tarbin ainult teed) ja väike aps. Oli ikka raske küll. Uni silmas, kõik kehaosad kanged ja tagumik igati mõistetavalt eelmisest päevast väga valus, kulgesime vaikuses ja aeglase tempoga. Kui juhtoinas käskis minna väiksematele teedele Eestimaaga (Sindi linna ja selle ümbrusega) tutvuma ja need rajad osutusid kohati üsna krobelisteks teelõikudeks, ei olnud just eriti vaimustunud olekut märgata. 49 km ja tund-viiskümmend rattasõitu juba selja taga, jõudis see tõotatud maa, Vändra kohvik, oma laia välipingi, tee ja võileivaga, nagu tõeline päästepaat.</div>
<div style="text-align: justify;">
Edasi juba palju kergemalt. Kümne ajal tuli mul enda jaoks väga rõõmus mõte, et tavaliselt sellisel kellaajal on pikema sõidu start, meil juba 100km selja taga. Võtsime asja rahulikult, oli ju lubatud chillimise päeva, aega piisas looduse nautimiseks ja vajadusel sagedastemaks peatusteks. Ilus oled, Eestimaa. Kogu sõidu peale oli ka vaid üks 2,5 kilomeetrine remonditav teelõik ja seegi rahulikus tempos täitsa sõidetav, tuul oli keeranud enamasti pärisuunda ja tuju hea.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kui kõik läheb suurepäraselt, ei olegi nagu midagi kirjutada, peatused Raplas ja Kiisal ning enne ühte olime täies koosseisus stardikohas tagasi. Lasti lendu lause, et oleks tunnel, põrutaks sama hooga Rovaniemisse välja:) Lõpetasime siiski selle ennelõuna 158 km-ga. Tagasijõudmise aeg tähendas ka, et pühapäeval ei jõudnud päike veel väga liiga tegema hakata.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiQcfWwr8e_6KwTHextkzQYWuXjgroaU7dNIkFYn__btVc0wEjoZeBdY7BpgaMZCajyRbxoCJmx00S9cxW-JOyamsDAjv8nWUDlpocaZsLmpmhPdi20vewE8_v8ocAMRZ_qGnGhyceI0c/s1600/Brevet400+2.p%C3%A4ev.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhiQcfWwr8e_6KwTHextkzQYWuXjgroaU7dNIkFYn__btVc0wEjoZeBdY7BpgaMZCajyRbxoCJmx00S9cxW-JOyamsDAjv8nWUDlpocaZsLmpmhPdi20vewE8_v8ocAMRZ_qGnGhyceI0c/s1600/Brevet400+2.p%C3%A4ev.jpg" height="312" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Brevet400 2.päev<br />
<br /></td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Lõpupilt Eesti kõige kuulsama väravalööja kuuri taustal ja igaüks leidis istumiseks või külitamiseks tänaval kõige parema varjulise koha. Hea meeleolu tunnusena ei olnud väsimusest märkigi ja arutleti võimalikke Brevet600 korraldamise aegu ja marsruute. Kui tol hetkel mõtlesin selleks aastaks selliste pikemate sõitudega lõpetada, siis juba paari tunni möödudes oli üsna kindel, et sellise seltskonnaga, võimaluste avanedes (kui poleks ees muid väga olulisi kohustusi tol nädalavahetusel), võib luurele minna küll, rääkimata siis mingist Brevetist.</div>
<div style="text-align: justify;">
Koos kojusõiduga kogunes minul ratta spidomeetri põhjal nädalavahetuseks 411 km. Ma ei tea, ju siis ikka vingerdasin piisavalt ja käisin kuskil võsas vahepeal, sest kodust Nelgi tänavale ja tagasi ei peaks nii palju lisa tekitama ja tavaliselt kilomeetripostide vahed klapivad rattakompuutri näitudega küll.<br />
<br />
Enesetunne sellise teoreetiliselt väsitava sõidu kohta oli väga hea, kodus mängisin lapsega paar lauamängu, kerge uinak ja õhtul veel väike vaarikakorjamise ring. Väike väsimus tuli korraks peale alles teisipäeval hommikuse ärkamise ajal.<br />
Kui nädal varem olin päris mures oma valutava jalaga, siis nüüd olid jäsemed superkorras - tänu nädala keskel kursaõelt Epult saadud massaažile. Peale sõitu käisin esmaspäeval veel Andrei käe alt läbi, aga mingeid muresid ei osanudki kurta.<br />
<br />
Järgmise nädalalõpu olen lubanud veeta "korralikult telgiga matkamas". Viimast küsis üllatavalt juba Eerik ka, varasematel suvedel oleme suutnud meie maja lapsed sellise tegevusega viimase piirini ära tüüdata, nii et nad sellest midagi kuulda ei taha, sel aastal olen tõesti jõudnud vaid ühepäevastele matkadele. Aga jõuab veel olukorda parandada.<br />
<br />
<i><span style="font-size: x-small;">kaardid ja foto on Ivarilt varastatud</span></i></div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-4294466486859255468.post-18732206780646940962014-07-30T19:56:00.005+03:002014-07-31T23:42:02.983+03:00Esimene vasikas. 2014. aasta sportimised juulikuuniKaua mõeldud, lõpuks ka tehtud. Nüüd olen siis blogijate hulgas. Koondan siia peamiselt enda spordijutud, kuid ikka paar sõna kipub ka teistest valdkondadest sisse tulema.<br />
<br />
Et kuidas läinud kokkuvõtlikult seni aastal 2014?<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kevadlaagerdamist harrastasin Denias Ivari ( <a href="http://blogger-holden.blogspot.com/" target="_blank">http://blogger-holden.blogspot.com/</a>) poolt korraldatud seltskonnas. Superluks
nagu ikka. Puhkasime Eerikuga, matkasime mõned korrad lõbusalt koos. Kui eelmisel aastal oli
kaasa võetud järelkäru, siis sel aastal oli noormehel enda ratas, et
päris pikki reise ei teinud, kuid 15 km kaugusel olevatesse koobastesse rännata oli täiesti paras poolepäeva matk. Ilmad just väga suvised ei olnud, vaid üks rannapäev välja arvata. Aga rattasõiduks just sobiv temperatuur - kui vaid muidugi tuult ei karda.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqAN-rbMOI9yl1ySiBcFduTLdRVG7NcOuI7ofcwJ30r_Y5iEmcmhpKpfdjweiKXmG-NvG95eLaOCklnbTkicDgm57RRY59nL36WV4wiGKaGdBO4ERWKm4eeQGl4aP3SUnKNEoQaf3gxxI/s1600/P3310016.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhqAN-rbMOI9yl1ySiBcFduTLdRVG7NcOuI7ofcwJ30r_Y5iEmcmhpKpfdjweiKXmG-NvG95eLaOCklnbTkicDgm57RRY59nL36WV4wiGKaGdBO4ERWKm4eeQGl4aP3SUnKNEoQaf3gxxI/s1600/P3310016.JPG" height="320" width="240" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Eerik ja Calp</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Minu trennid olid eelmise aastaga võrreldes küll lühemad, aga asjalikumad. Kohe laagri algul suutsin küll ilma söögita Kaisa ja Erkki juhendamisel mägedesse minna, kõigil teistel kaaslastel oli sealkandis juba korralikult kilomeetreid mõõdetud. Ei soovita järgi teha. Õnneks leiti muidu juba tühjenenud toidukottidest mulle viimane šokolaadibatoon, aga paganama raske oli. Natuke tegin sel kevadel Eeriku ratta kõrval jooksu ka - ükskord apelsinideni ja viimasel õhtul rongijaama.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Eestis sõitsin ja kulgen ikka vaikselt edasi. Sain suveks kasutada Liis-Grete Arro ratta. Ma nüüd tean, et millist ratast tahan, täpselt nagu see Valge Printsess Lumetorm.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Võtan sel aastal osa <a href="http://aerobike.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=38&Itemid=17&lang=et">Filter Temposõidu Karikasarjast</a>. Eks saate ise uurida sealt lehelt tulemuste alt. Ise mind ennast niiväga ei huvitagi, kes protokollis ees või taga, otsin "õiget" tunnetust, enda piire just tol hetkel ja just sellise varustusega nagu starti jõuan. Tean, et suudaksin rohkemat, kui kõik klapib. Aga väiksed võidud panevad ikka rõõmustama - sel aastal stardin hoidja abi kasutades (eelmistel aastatel ei julgenud ja kartsin, et ei jaksa ratast püsti tirida, kui peaks natuke küljepeale vajuma). Ka tagasipöördeid olen harjutanud ja olen suutnud need enam-vähem sooritada. Küll ikka hoogu täiesti maha võttes, aga pole olnud vajadust enam jalga päris maha panna. </div>
<div style="text-align: justify;">
Kui üldiselt olen paaris- ja meeskonnasõitudel üksi kogu meeskonna moodustanud, siis seekord juunikuus läksime koos Kaisaga. Väga õpetlik oli püüda hoida ühtlast koormust, kui ma ise tavaliselt tõusudel kangutan ja siis pärast jälle puhkan. Pabistasin enne sõitu, et vingerdan palju, aga väidetavalt oli minu taga tuules täitsa hea sõita. Aeg tuli ikka samas suurusjärgus, aga finišis oli erakordselt värske tunne.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5dBLPVkl96bXKLGIAi0ChDnjITvRqua9vGFwVVdeOzMUxfpSqnP6E6NeFk37Ry2trM_s9Cc2cnow5lrICz8gTnPH8793PZX2WjQgYf4yeHL-uG16N6hOJQ1bvG5LqfSUVAph2p7842BU/s1600/IMG_0492.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi5dBLPVkl96bXKLGIAi0ChDnjITvRqua9vGFwVVdeOzMUxfpSqnP6E6NeFk37Ry2trM_s9Cc2cnow5lrICz8gTnPH8793PZX2WjQgYf4yeHL-uG16N6hOJQ1bvG5LqfSUVAph2p7842BU/s1600/IMG_0492.jpg" height="213" width="320" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">http://foto.karahh.pri.ee/18062014/</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Siia vahele üks pikem trenn - <b>Brevet</b> 200 juunikuu lõpus. See oli lahe! Väga hirmutav algul, aga lõppkokkuvõttes ülitore ja jalgadele üldsegi mitte nii hull kui kartsin. Kuigi vihma kallas enamuse ajast, aitas täpselt paraja suurusega mõnus seltskond (peale minu oli 6 meest) ja see, et mägesid polnud, sõidu keskmiseks kiiruseks saada natuke üle 32 km/h. Kui sõiduajale lisada juurde paar lühikest metsapeatust, kaks pikemat poeskäiku ja kolm kummivahetust, jõudsimegi 7 tunni ja 50 minutiga tagasi Männikule, kus veidi murelik peakorraldaja Ivar meid ootas. Viimane iseloomustus selle tõttu, et kaardilugemisoskusega me just ei hiilanud ja tegime Tallinna lähedal trahviringi, mille tõttu autoga vastu sõitnud Ivar meid jälle uuesti ära kaotas:)</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Peale Krautmani kooli praktikalaagrit (millest võiks ka omaette ägeda
jutu kirjutada) toimetasin paar päeva kodus ja edasi Eeriku jalkalaagrisse -
vastupidiselt tavalistele laste trennidele on neil lapsevanemad kaasatud
ja igati oodatud üritustest osa võtma ja trennides kohapeal olema. No
vähemalt niikaua, kui poistel endil väga häbi ei ole koos
emmede-issidega näidata. Eks varsti jõuab ka see aeg kätte ja siis oleme
kõik lõpmata õnnetud.</div>
<div style="text-align: justify;">
See nädal Valgamaal oli jällegi igatpidi
über-super-äge. Ratta tassisin otse loomulikult kaasa ja trenni sai uhatud päris korralikult. Ka teised lapsevanemad tegid kord või kaks päevas sörgiringe, et ei tundnudki end veidrikuna.
See Otepää künklikul maastikul ukerdamine võttis ikka jalad korralikult läbi, aga
sain ka palju targemaks ja tugevamaks. Kui ikka vaja pärast päevast
140 km läbimist veel kruusaküngastest üles saada, alles siis tekib
ökonoomsus ja vaja leiutada see kõige õigem viis. Noh, ülesmäge sain selgeks
küll mitte päris "normaalse" ratturi hoiaku, aga palju paremaks läks
küll. Eks võtan tulevikus kelleltki targemalt konsultatsioone ja
leiutan/täiustan veel oma "pooleteisekäe" asendeid. Aga muidugi ei väsi
kiitmast valget Scotti iludust, ikka hoopis mugavam sõit ja lihtsam
juhitavus. Kõigele lisaks ka raputab millegi pärast vähem kui minu vana
alumiiniumraamiga.</div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: 0px; margin-right: 0px; text-align: left;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT2tMa37gbcJVCVhqkwB1iQwKXklqcTiv12a8HmUGQAPlEinfiEJpf3ZIU2nfanpuQiAlAGy9VbOrxPf0jgcS3pszKVcCTSAJDfvUr1UitFhZ559Kw22Aozw1LfH1KRgKfZeAh8frJWzM/s1600/treeningplaan_juuli_2014.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhT2tMa37gbcJVCVhqkwB1iQwKXklqcTiv12a8HmUGQAPlEinfiEJpf3ZIU2nfanpuQiAlAGy9VbOrxPf0jgcS3pszKVcCTSAJDfvUr1UitFhZ559Kw22Aozw1LfH1KRgKfZeAh8frJWzM/s1600/treeningplaan_juuli_2014.jpg" height="521" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Ma olen nii tubli, eks</td></tr>
</tbody></table>
<div style="text-align: justify;">
Raputamist krobelisel pinnal testisin minu kalendris seni ainukesel ühisstardiga rallil, Lauri Ausi GP Maxima rahvasõidul <a href="http://www.cfc.ee/tulemusedgp" target="_blank">(tulemused)</a>. Kui eelmisel aastal läbisin Maardu järve tagust lõiku peaaegu pisarates ja teistest maha jäädes, siis nüüd sättisin end teisel ringil just seal uhkelt gruppi vedama ja saingi paari kilomeetri kaugusel oleva järsema parempöörde teha esimesena. Ehk et siis sel korral polnud vaja järgi kiirendada. Muidu polnud ka hullu, üsna ühtlane ja vaikne kulgemine toimus, eks olin stardis endale omaselt valinud selle kõikse viimasema koha ja sõidu ajal leidnud, et see viimane tekkinud grupp on mulle mugav ka. Lõpus Lükatist üles minnes hakkasin küll paari suure mehega finišit tegema. Sorry, nende peamiste vedurite ees, kes oleks lootnud ühiselt vaikset üle joone veeremist, aga need teised alustasid... Kui jõu poolest võiksin püüda ka mõnikord kuskil natuke eespool sõita, siis hetkel natuke nõrk närvikava ei luba trügida nii alguses kui ka sõidu ajal. Olen grupis kas kõige ees või paar meetrit grupist tagapool. Ehk siis nagu rattavanema Jeannie Longo, õnneks on vanemaid eeskujusid veel mitmeid. Annab julgust jätkata ja unistusi täitma asuda.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lõpetuseks lühidalt ka vabandusi ja selgitusi. 30. nädalal kulgesin Eestis ringi, kevadiste plaanide põhjal oleksin pidanud Madriidi lähedal asuma, võistlema ja inva-jalgrattaspordi kvalifikatsioonikomisjoni poolt üle vaadatud saama. <a href="http://www.uci.ch/templates/UCI/UCI5/layout.asp?MenuId=MTI2MzI&LangId=1" target="_blank">(UCI Para-cycling)</a></div>
<div style="text-align: justify;">
Lihtsalt järjest tuli asju vahele, lõpuks sai määravaks ka see, et meie võistlused (s.t. C-klassi eraldistart ja ühissõit) pandi erinevatesse linnadesse, esmane kvalifitseerimine (millele järgneb vaatlemine võistluste ajal) niikuinii jälle omaette asulas. Reisikola ja ratta tassimine mööda Hispaaniat sai viimaseks takistuseks, tuli otsus, et panustan järgmisele aastale. Ja siis kavas kogu UCI Para-cycling Road World Cup, kui muidugi saan kevadel kvalifikatsiooni C5 klassi, millele saab rahvusvahelist kinnitust alles kohapeal. On sahinaid järgmise aasta etappide muutumise kohta, et üks neist peaks toimuma Saksamaal. Ootan huviga jaanuarit, kui kalender välja pannakse, siis saan selles osas täpsemalt ka enda plaanid paika.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Lähimatest plaanidest on augustis veel paar huvitavat sõitu. Luban kribada järgmise nädala jooksul ka 2.-3. augusti Brevetist, kas õnnestumisest või siis distantsile alla jäämisest. Kui keegi sooviks veel liituda, siis oleks muidugi tore: <a href="http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=50356" target="_blank">http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=50356</a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kohtumisteni!</div>
Mari Juulhttp://www.blogger.com/profile/15980984484866401944noreply@blogger.com0