Kolmapäev, 30. juuli 2014

Esimene vasikas. 2014. aasta sportimised juulikuuni

Kaua mõeldud, lõpuks ka tehtud. Nüüd olen siis blogijate hulgas. Koondan siia peamiselt enda spordijutud, kuid ikka paar sõna kipub ka teistest valdkondadest sisse tulema.

Et kuidas läinud kokkuvõtlikult seni aastal 2014?

Kevadlaagerdamist harrastasin Denias Ivari ( http://blogger-holden.blogspot.com/) poolt korraldatud seltskonnas. Superluks nagu ikka. Puhkasime Eerikuga, matkasime mõned korrad lõbusalt koos. Kui eelmisel aastal oli kaasa võetud järelkäru, siis sel aastal oli noormehel enda ratas, et päris pikki reise ei teinud, kuid 15 km kaugusel olevatesse koobastesse rännata oli täiesti paras poolepäeva matk. Ilmad just väga suvised ei olnud, vaid üks rannapäev välja arvata. Aga rattasõiduks just sobiv temperatuur - kui vaid muidugi tuult ei karda.
Eerik ja Calp
Minu trennid olid eelmise aastaga võrreldes küll lühemad, aga asjalikumad. Kohe laagri algul suutsin küll ilma söögita Kaisa ja Erkki juhendamisel mägedesse minna, kõigil teistel kaaslastel oli sealkandis juba korralikult kilomeetreid mõõdetud. Ei soovita järgi teha. Õnneks leiti muidu juba tühjenenud toidukottidest mulle viimane šokolaadibatoon, aga paganama raske oli. Natuke tegin sel kevadel Eeriku ratta kõrval jooksu ka - ükskord apelsinideni ja viimasel õhtul rongijaama.

Eestis sõitsin ja kulgen ikka vaikselt edasi. Sain suveks kasutada Liis-Grete Arro ratta. Ma nüüd tean, et millist ratast tahan, täpselt nagu see Valge Printsess Lumetorm.

Võtan sel aastal osa Filter Temposõidu Karikasarjast. Eks saate ise uurida sealt lehelt tulemuste alt. Ise mind ennast niiväga ei huvitagi, kes protokollis ees või taga, otsin "õiget" tunnetust, enda piire just tol hetkel ja just sellise varustusega nagu starti jõuan. Tean, et suudaksin rohkemat, kui kõik klapib. Aga väiksed võidud panevad ikka rõõmustama -  sel aastal stardin hoidja abi kasutades (eelmistel aastatel ei julgenud ja kartsin, et ei jaksa ratast püsti tirida, kui peaks natuke küljepeale vajuma). Ka tagasipöördeid olen harjutanud ja olen suutnud need enam-vähem sooritada. Küll ikka hoogu täiesti maha võttes, aga pole olnud vajadust enam jalga päris maha panna.
Kui üldiselt olen paaris- ja  meeskonnasõitudel üksi kogu meeskonna moodustanud, siis seekord juunikuus läksime koos Kaisaga. Väga õpetlik oli püüda hoida ühtlast koormust, kui ma ise tavaliselt tõusudel kangutan ja siis pärast jälle puhkan. Pabistasin enne sõitu, et vingerdan palju, aga väidetavalt oli minu taga tuules täitsa hea sõita. Aeg tuli ikka samas suurusjärgus, aga finišis oli erakordselt värske tunne.
http://foto.karahh.pri.ee/18062014/
Siia vahele üks pikem trenn - Brevet 200 juunikuu lõpus. See oli lahe! Väga hirmutav algul, aga lõppkokkuvõttes ülitore ja jalgadele üldsegi mitte nii hull kui kartsin. Kuigi vihma kallas enamuse ajast, aitas täpselt paraja suurusega mõnus seltskond (peale minu oli 6 meest) ja see, et mägesid polnud, sõidu keskmiseks kiiruseks saada natuke üle 32 km/h. Kui sõiduajale lisada juurde paar lühikest metsapeatust, kaks pikemat poeskäiku ja kolm kummivahetust, jõudsimegi 7 tunni ja 50 minutiga tagasi Männikule, kus veidi murelik peakorraldaja Ivar meid ootas. Viimane iseloomustus selle tõttu, et kaardilugemisoskusega me just ei hiilanud ja tegime Tallinna lähedal trahviringi, mille tõttu autoga vastu sõitnud Ivar meid jälle uuesti ära kaotas:)

Peale Krautmani kooli praktikalaagrit (millest võiks ka omaette ägeda jutu kirjutada) toimetasin paar päeva kodus ja edasi Eeriku jalkalaagrisse - vastupidiselt tavalistele laste trennidele on neil lapsevanemad kaasatud ja igati oodatud üritustest osa võtma ja trennides kohapeal olema. No vähemalt niikaua, kui poistel endil väga häbi ei ole koos emmede-issidega näidata. Eks varsti jõuab ka see aeg kätte ja siis oleme kõik lõpmata õnnetud.
See nädal Valgamaal oli jällegi igatpidi über-super-äge. Ratta tassisin otse loomulikult kaasa ja trenni sai uhatud päris korralikult. Ka teised lapsevanemad tegid kord või kaks päevas sörgiringe, et ei tundnudki end veidrikuna. See Otepää künklikul maastikul ukerdamine võttis ikka jalad korralikult läbi, aga sain ka palju targemaks ja tugevamaks. Kui ikka vaja pärast päevast 140 km läbimist veel kruusaküngastest üles saada, alles siis tekib ökonoomsus ja vaja leiutada see kõige õigem viis. Noh, ülesmäge sain selgeks küll mitte päris "normaalse" ratturi hoiaku, aga palju paremaks läks küll. Eks võtan tulevikus kelleltki targemalt konsultatsioone ja leiutan/täiustan veel oma "pooleteisekäe" asendeid. Aga muidugi ei väsi kiitmast valget Scotti iludust, ikka hoopis mugavam sõit ja lihtsam juhitavus. Kõigele lisaks ka raputab millegi pärast vähem kui minu vana alumiiniumraamiga.
Ma olen nii tubli, eks
Raputamist krobelisel pinnal testisin minu kalendris seni ainukesel ühisstardiga rallil, Lauri Ausi GP Maxima rahvasõidul (tulemused). Kui eelmisel aastal läbisin Maardu järve tagust lõiku peaaegu pisarates ja teistest maha jäädes, siis nüüd sättisin end teisel ringil just seal uhkelt gruppi vedama ja saingi paari kilomeetri kaugusel oleva järsema parempöörde teha esimesena. Ehk et siis sel korral polnud vaja järgi kiirendada. Muidu polnud ka hullu, üsna ühtlane ja vaikne kulgemine toimus, eks olin stardis endale omaselt valinud selle kõikse viimasema koha ja sõidu ajal leidnud, et see viimane tekkinud grupp on mulle mugav ka. Lõpus Lükatist üles minnes hakkasin küll paari suure mehega finišit tegema. Sorry, nende peamiste vedurite ees, kes oleks lootnud ühiselt vaikset üle joone veeremist, aga need teised alustasid... Kui jõu poolest võiksin püüda ka mõnikord kuskil natuke eespool sõita, siis hetkel natuke nõrk närvikava ei luba trügida nii alguses kui ka sõidu ajal. Olen grupis kas kõige ees või paar meetrit grupist tagapool. Ehk siis nagu rattavanema Jeannie Longo, õnneks on vanemaid eeskujusid veel mitmeid. Annab julgust jätkata ja unistusi täitma asuda.

Lõpetuseks lühidalt ka vabandusi ja selgitusi. 30. nädalal kulgesin Eestis ringi, kevadiste plaanide põhjal oleksin pidanud Madriidi lähedal asuma, võistlema ja inva-jalgrattaspordi kvalifikatsioonikomisjoni poolt üle vaadatud saama. (UCI Para-cycling)
Lihtsalt järjest tuli asju vahele, lõpuks sai määravaks ka see, et meie võistlused (s.t. C-klassi eraldistart ja ühissõit) pandi erinevatesse linnadesse, esmane kvalifitseerimine (millele järgneb vaatlemine võistluste ajal) niikuinii jälle omaette asulas. Reisikola ja ratta tassimine mööda Hispaaniat sai viimaseks takistuseks, tuli otsus, et panustan järgmisele aastale. Ja siis kavas kogu  UCI Para-cycling Road World Cup, kui muidugi saan kevadel kvalifikatsiooni C5 klassi, millele saab rahvusvahelist kinnitust alles kohapeal. On sahinaid järgmise aasta etappide muutumise kohta, et üks neist peaks toimuma Saksamaal. Ootan huviga jaanuarit, kui kalender välja pannakse, siis saan selles osas täpsemalt ka enda plaanid paika.

Lähimatest plaanidest on  augustis veel paar huvitavat sõitu. Luban kribada järgmise nädala jooksul ka 2.-3. augusti Brevetist, kas õnnestumisest või siis distantsile alla jäämisest. Kui keegi sooviks veel liituda, siis oleks muidugi tore: http://velo.clubbers.ee/foorum/viewtopic.php?f=11&t=50356

Kohtumisteni!