Et kõik ausalt ära rääkida, kuidas siis äkitselt Rios käisin, pean ma alustama selgitusest rattasõidu ja eriti pararattasõidu edetabelitest.
Rattasõidu puhul kogutakse erinevatelt võistlustelt oma riigile reitingupunke. Kahjuks ei ole võimalik suurvõistlustele pääsemiseks ette anda kindlat ajalist normi või kiirust, mida hinnata, sest rajad ja olud ju nõnda erinevad. Pararattasõidu juures läksid Rio mängudele kvalifistseerumisel arvesse kolme talve trekisõidud ja kahe suve maanteesõidud. Kuna ma alles eelmisel suvel alustasin võistlustel osalemisega ja trekil ei käi, oligi Eesti maikuuks naiste vastavas tabelis esimesena aga üsna kindlalt nulli peal. Ja ausalt öeldes polnud ju võistlustel osalenud eesmärgiga olümpia tarvis punkte kogud. Augustikuu jamad aga muutsid olukorda, kuna Venemaa eemaldamisega tekkis naiste sõitudele kolm vaba kohta. Ei tea, kuidas IPC ja UCI omavahel hakkama said, aga igal juhul tuli ööpäev PÄRAST tähtaega "kõige viimaste kohtade lõplik kinnitamine" meie Paraolümpiakomiteele kõne, et kui tahate oma ratturit saata, siis öelge kohe vastus ja saate seda teha.
Põhimõtteliselt oli olukord selline, et mul polnud mägedes turnimiseks sobivat ratast, viimati sõitsin välismaa mõistes natuke künklikumat rada ühe korra jaanuari alguses ja olime alles alustanud läbirääkimisi nõuandja/treeneriga. Tahtmise korral peab aga kõik kuidagi ikka lahenema. Ma senimaani ei tea, millega Priidu ära rääkisin (tegelikult kirjutasin, sest ta oli samal ajal Euroopa teises otsas), kui ta oma nõusoleku andis. Ikka täiesti pöörane, sest kes teine treener võtaks riski ja vastutuse – tundmatu ja ebapopulaarne asi nagu parasport; naisterahvas on mõne aasta pärast lähenemas juba 40-le; Eestis pole käesolev sportlane midagi saavutanud ja kõik viimased võistlused on millegi tõttu aia taha läinud; kõige tipuks on maailma kõige tähtsam võistlus paari nädala pärast.
Siinkohal tänan kõiki, kellele kevadel-suve alul oma erinevaid muresid kurtnud ja kes abivalmilt oleksid olnud ühise aja leidmisel nõus aitama või otse ära öelnud. Tõsiselt, pusisin üksi, aga innustasite kõik!
Arvan, et paraolümpia rattasõidu kohta saab ka ise infot otsida ja sellest omavahel juttu olnud. Jah, hommikul veidi peale 8-t eraldistartida pole kõige meeldivam; jah, grupisõidul oli karm tõus, aga ületatav; jah, lõuna ajal läks ikka väga kuumaks; jah, minu kukkumine laskumisel oli kole, aga sõit ise mulle väga meeldis.
 |
| Eraldistart. Foto: Margus Hernits |
Minu enda jaoks on oluline aga meediakärast hoopis midagi muud, see, et sain treeneri ja see valik läks täpselt kümnesse. Ainult Priit ise teab, kui palju energiat röövis enne sõitu asjaajamine, paari päevaga varustuse kokku saamine ja minu eest võitlemine. Tavaline päevatöö vajas ju ka veel tegemist, läks sujuvalt üle mõnikord öötööks ja lapsed-pere nõudsid natukenegi aega. Istusime mõnel korral hetkeks maha ja arutasime, mida oleks vaja kindlasti enne ärasõitu teha. Neist enamus toimetusi jäidki jutu tasemele või lükkusid Riosse, sest alati tuleb ette veel pakilisemalt lahendamist vajavaid takistusi.
Poolteist nädalat Rios oli unistuse aeg. Rääkisime ja arutasime sporditeemadel igal hetkel kui just uneaeg ei olnud või mingi karmim lõik trennis käsil polnud. Tundsin end staarina, kui tehnika korda seadmine oli minu õlult ära, ainult sõida, söö ja maga. Päris treeneri nimetust Priit võtta ei tahtnud, oli nõus olema pigem nõuandja või juhendaja. Sest kuigi olen tema juhendamise all Sparta maanteetrennides ikka vilksatanud, kriitikat ja nõuandeid kuulanud, ei tundnud me üksteist piisavalt hästi. Rios Priit pigem ainult jälgis mind ja tegutsemist võistlusolukorras, trennides lasi teha vigu ja käigu pealt palju ei õpetanud. Neid parandamist vajavaid seikasid tuli ja tuleb veel väga-väga palju. Kõik võtab aga mõttetööd, harjutamist, aega ja aastaid.
 |
| Foto: Margus Hernits |
Et nii ongi, meie alustasime tavaspordi ja tavaolukorra mõistes totaalselt valest otsast – proovisime, katsetasime koostööd olümpial ja siis hakkasime ettevalmistusi ja plaane tegema. Kahjuks või õnneks (sest kõige paremini saab aimu suurvõistlustel) läks seekord niimoodi.
 |
| Rio 2016 (www.rio2016.com) / Alex Ferro |
Edaspidised plaanid on suured. Muidugi tuleb mõistusega võtta, igasuguste treeningteooriate järgi tuleks kestvusaladeks põhi "laduda" vanuses 15-17, reaktsioonikiiruse ja tasakaalu harjutamine aga oluliselt varem. Et jälle sama asja korrates, olen ikka täielik õnneseen kui teadmiste ja oskustega treeneri leidsin, kõigega kulub aega oluliselt kauem ja närvikulu suur, tagasilööke tuleb piisavalt. Muidugi mul jalg väriseb ja pabistan, et kas suudan, kas olen piisavalt hea. Hirmude hirm, et kui peaksin treenerile pettumuse valmistama. Teine pool loost on ka finantsilised võimalused, vaadates neid "pisikesi miinuseid" – vanus, parasport, laps ja muude kohustuse juures ajaline ressurss – ei ole ilmselgelt toetajate rivi ukse taga seismas. Aga juba talveks oleks hädavajak vananenud varustust uuendada, kasvõi lihtsad jooksutossud. Keegi peab spordi kõrvalt ju tasuma ka elektriarved ja toa soojaks saama.
Kuna aga lihtsalt saavutatav eesmärk pole õige unistus ja elevanti saab süüa ainult suutäite haaval, siis +100 ja -5, teeme ära!
