Suve teine pool rattaga

Kiire kokkuvõte suve teisest poolest.

Mina ei tea, kuidas ja kes tol hetkel mõjutas, aga mingil hetkel sai minu nimi registreeritud pararatturite MM-ile 28.07-02.08. Et kui juba sel aastal Šveitsis sai käima hakatud (kolm korda põikasin Giro d’Estonia ajal ja lisaks juunis MK etapp), siis ka seekord siht sinna mägisele maale.

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit finantsilise poole eest.

Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise, viimasel hetkel leitud riietuse ja asjaajamise eest

Tänud, Hawaii Express, rattahoolduse ja asendi mõõtmiste eest, sai sadulat paremini paika.

Eks eelnevat organiseerimist oli palju ja mitmes küsimuses ebakindlust, tagasi vaadates naljakaid momente. Aga parem asun võistluste juurde, kes muust elust tahab kuulda, küsib eraldi muljeõhtut.

Eraldistart läks täiesti aia taha. Tagantjärele tarkus, et oleksin pidanud teistsugust varustust kasutama, sarnaselt pooltele naistele, triatlonilenksu asemel grupisõidu lenksule kinnitatvad aerobarid oleks kurvilisel laskumisel minu oskuste juures oluliselt sobivamad olnud. Mainin, et erinevalt kodumaisele 90°, tähendavad kurvid pimedaid majadevahelisi 180° pööramisi. Kui selline on laskumise all veel päris suure kaldenurga peal, siis tõstan mina hetkel veel käed püsti ja tunnistan, et lihtsalt ei julge ega oska. Lisaks esimese ringi lõpus kaklemine sirgel teelõigul ühe kõrge äärekiviga, mis joomise hetkel liiga lähedale kihutas, napilt jäin püsti, aga pidurdamist ja vingerdamist oli küllaga.

Grupisõidu ring oli minu jaoks hulga sobivam, üsna pikad järsemad tõusud ja kuigi ka seal hetkeoskuste jaoks natuke liiga kiire laskumine, polnud selliseid koledaid tagasipöördeid. Tulemuse kohta võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kui ei saa jõuga, siis saab nõuga - ehk hoidudes kukkumistest ja enamvähem talutava tempoga trassi läbides C5 klassis 6. koht 7-st. Naiste C4-C5 stardi peale kokkuvõtlikult 11. koht (17 sõitjat).

4 ringi on 62 km ja 1200 tõusumeetrit. Inva?

See sõit pikemalt lahti seletatuna minu mätta otsast: Kohe alguses staadionilt välja sõites toimus pidev omavaheline ragistmine ja lõppes kanadalanna päris koleda kukkumisega, õnneks olin hetkel pundi servas, sain teeservast mööda. Tõusu jalamile jõudes pandi loomulikult kohe gaas põhja ja tagant otsast hakkas pudenemine peale. Mitte päris esimesena, aga üsna pea pidin Sarah ja Anna tempole alla vanduma. Tekkis tore kolmene seltskond Inglismaa, Venemaa ja Eesti ratturi näol, sirgel tegime vahetusi, tõusudel olin mina ees ja laskumisel jäin natuke maha, aga väike TT ja olin jälle tagasi. Tore kommantaar kaasaelajalt, et see oligi naiste kõige suurem grupp, teised jäid kas päris üksi või kahekesi. Lisaks oli Hiina C5-klassi esindaja poole ringi peal pärast neutraalabiga suhtlemist korraks samuti meie seltskonnas, aga kahjuks vist ei saanudki peatõusu jaoks oma sõiduvahendit piisavalt tööle, lõpuprotokollis on kirjas katkestanuna. Kahju tõesti, nüüd olen osaliselt ikka meie C5-s kõige viimane suure vahega.

Veel hoian grupi sabast kinni, järgmise kiirenduse järgselt enam mitte. Sarah läheb oma teed.
Photo by Christopher Lee/Getty Images for British Cycling

Teise ringi lõputõusul käis aga mu selja taga väike krigin, kukkumist ei olnud, aga mõlemal C4-klassi neiul jalad maas ja uuesti ratta peale sõitma saamine võttis mõned hetked aega. Ma oodates päris seisma ei jäänud, samas ka ei kiirendanud. Sõitsin ja sõitsin omale sobivas tempos, oodates, et laskumisel ikka mööda tullakse. Mingil hetkel enam kedagi tagant ei paistnud, vahe hakkas tasakesi hoopis suurenema. Ega midagi, pool distantsi siis mõnusas tempos eraldistarti, ainult Shimano neutraalabi auto tuli viimasel ringil tuulde seltsiliseks:) Vahe C4-klassi tüdrukutega läks lõpuks selliseks, et mina sain kirja aja 2:16:53, aga mõned minutid hiljem lõpetanud toredad esimese poole sõidukaaslased said kirja juba ringiga mahajäämise.

Väga mõnus sõit veelkord. Ka kuskil poolel maal mõtlesin, et see hetk ja üldse rattasõit on igavesti mõnus ja tore. Eks kui MM-il jõuab niimoodi nautida, ju siis on ikka veel mingi varu tagataskus olemas.

14. minutiline kaotus 5.kohale just lakke hüppama ei sunni, profisõitudel karastunud esikolmikuga ei võrdlegi, aga oma tulemuse tegin peaaegu rahuldaval tasemel.

Protokollid vaata http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/event/

Kui vaja tõestust, et ikka ise olin kohal, siis kokkuvõtvas videos võib 12. ja 16. sekundil Eesti sõiduriietust otsida. 

Eraldi tahan öelda, et koos taustajõududega on oluliselt kergem. Vähemalt naisterahvas vajab kedagi, kes abistab ja kellele vajadusel kurta "oma rasket saatust" ja kui tugevad kõik teised on. Lihtsalt teadmine, et keegi kaasmaalane on olemas ja lähedal, aitab parmini kokku võtta.

Muud ja mäed grupisõidu raja ääres

Eesti võistlustelt võib paarist protokollist ka mu nime üles leida. Filter temopsõidu karikasarjas, kus sooviks tegelikult iga kord kohal olla, jõudsin teist korda starti alles viimasele etapile Piritale. Suve alguse tulemustega võrreldes tuli rohkem kui 45 sekundit aja parandust ja protokollis sai juunikuine naiste 25. koht välja vahetatud 10.-ks. Kui nüüd ainult natuke stabiilsemalt trenni saaks teha... ja külm talvel päris ära ei võtaks...

Kahel grupisõidul käisin ka (Võrus ja Tallinnas), aga sinna läksingi mõttega mõnusast trennipäevast, sättisin oma ratta kõikse viimasesse stardiritta ja vaatasin rahulikult, kuidas päev kulgeb. Kulges sarnaselt mõlemal korral: esimese 50 kilomeetri jooksul täitsa kindel, et pole ju mingit mõtet isegi seal taga olla ja veeren järgmiselt ristmikult koju tagasi. Aga siis ilmus alati keegi tore sõidukaaslane, keda ei raatsinud üksi jätta ja nii need õiged kojupööramise kohad mööda läksid. Alles 60-70. kilomeetri kandis saan oma diisli korralikult tööle ja siis võiks lasta pikalt edasi.

Elamusi pakkusid aga trekisõidud. Nii äge, aga samas ka nii raske. Kes pole kunagi trekil käinud ja tahaks iriseda, et igav ju ühe sileda ringi peal sõita, siis kõigepealt soovitan niisama kasvõi käia treki ehitust ja seda kallet vaatamas. Esimestel proovimistel väga edukalt ei läinud. Sõita selle ilma käikude, pidurita ja vabajooksuta rattaga sain ja lendstardist oli võimalik ka aega võtta, aga paigalt startimist mitte kuidagi. Tegelikult ju enam-vähem tean, mida valesti teen, et kallutan ja tõmban vasaku käe liiga pingesse. Väike asi, ratturile enesestmõistetav toiming, aga mina olen stardiga tekitanud  endale sinivaala suuruse probleemi ja sel olulisel hetkel mässib paanikatekk tugevalt endasse. Ja selliselt siis olin jälle äkitselt kirjas EMV trekisõidus seenioridele (Tea kutsus, oli vaja kolm naist kokku saada, et arvestus avataks). Tore võistlus, selline väikse, kuid pühendunud seltkonna koosviibimine, viimaste mohikaanlaste pidu. Tulemusi võib EJLi kodulehelt ise otsida, peamine, et püsti jäin ja starditud sain. Eks ma olin ikka harjutanud ka, igal õhtul ja hommikul. Startimise kohta väike täpsustus, et täitsa hakkama sain, välja arvatud keirini (see on see motika järel sõitmine) algus, kus palusin viimasel hetkel erikohtlemist ja alustasin poordist kinni hoides. Väga-väga kasulikult veedetud nädalavahetus, iga stardiga arenesin :) Kõik me õppisime ja saime teada palju huvitavaid reegleid. Keegi ei kukkunud - jõle igav trekivõistlus ju, ütlevad nüüd miljonid tugitoolisportlased :)

Ees veel septembri viimasel nädalavahetusel ootamas European Cup Prahas. Mulle täiesti sobimatu rada, aga tulemustest enam loodan jälle palju õppida. Seal nimelt linnakriteerium (ma ju ei oska piisavalt pöörata ega julge trügida). Ja et asi veel huvitavam, siis stardivad kõik tavaratast kasutavad jalgratturid (ehk C-klassid) koos, nii mehed kui naised. Ja et veelgi suurem hirm tekiks, siis kohe peale meid lastakse ka tandemid (kes üldjuhul on vähemalt C-klassi naistest oluliselt kiiremad) rajale. Kurvitamisele lisaks üks väidetavalt väga järsk küngas. Eks näis, kas mul lubatakse grupisõidus kõik 9 ringi läbida ja missugune kaos seal rajal tekib.