Teisipäev, 12. august 2014

Rattaspordist

Rattasport on parim ala harrastamiseks. See piiritu vabadus, liikumisrõõm, vaid inimjõudu kasutades vahetu looduse tajumine. Ükskõik kas eesmärgiks on seatud inimvõimete piiride nihutamine profispordis, suuremat hulga inimeste positiivsest energiahulgast osa saamine või niisama looduses  mõtteid selgemaks puhkamine. Meenutuseks võib vaadata Jaan Tootseni  "Velosoofe"  Sealt Valdur Mikita mõttelõng: "Raske vastata, kuidas mõjutab rattasõit, kuid igaljuhul ta midagi muudab inimese teadvuses." 

Rattasport on kõigile. Kas siis tõsisemaks sporditegemiseks ja võistlemiseks maailma tipptasemel või lihtsalt igapäevase sõiduvahendina. Sobib nii vanuses 8 kui ka 80, pikale ja lühikesele, jõumehele ja haigusest taastujale. Igaühele on leida sobivaid võimalusi ja vahendeid.

Para-rattasporti koordineerib rahvusvaheliselt  UCI (Union Cycliste International).
Ratturid on jagatud nelja põhiklassi kasutatavast varustusest ja sõitja võimalustest lähtuvalt:
* tandemrattaid (klassi lühend B) kasutavad nägemispuudega sõitjad koos juhtpiloodiga;
* kolmerattalised jalgrattad (T) on kasutusel sõitjatel, kelle puue mõjutab tasakaalu;
* käsirattad (H) kasutusel, kui edasiliikumiseks vaja kasutada käte jõudu;
* standardsed rattad (C), kui väiksem või suurem puue (tavaliselt jäseme(-te) puudulikkus), lubab kasutada tavalist ratast või väiksemate modifikatsioonidega tavaratast.

Iga põhiklass on jagatud veel omaette numeratsiooniga, mis tähistab takistuse/puude suurust rattasõidus, mida suurem number, seda väiksem takistust tekitab puue võrreldes tavaratturiga. Näiteks käsirataste H5-klassis on kehatüvi korras ja kasutatav põlvitusasend ja jõudu saab rakendada ka kehatüve lihastega. H1-H4 klassi ratturid vajavad rattal pikali asendit, mis on küll siledal maal liikumiseks väga aerodünaamiline, kuid kehatüve lihaseid ei saa edasiväntamiseks piisavalt efektiivselt kasutada. C5-klass tavalistel jalgratastel on minimaalse puudega ja enamasti pole sellist sõitjat tavaratturite seas kohe märgata. C4 ja C5-klassi ratturid suudavadki sageli probleemideta kodukohas treenida ja valikuliselt kohalikel üritustel võistelda võrdselt koos tavaratturitega.

Kui esmapilgul võib veidi mõistmatuks jääda nõnda mitmetesse klassidesse jagamise vajadus, siis võrdluseks võib tuua, et ka tavaspordis on samuti kõigile omaseks saanud igapäevaseid jagamisi - kasvõi mehed ja naised või erinevad kaaluklassid.

Üks vana tutvustav video, millesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest natuke on juba peale Londoni OMi klassid parandatud ja spordiala veelgi arenenud ja populaarsust kogunud, on üleval Austraalia Rattaliidu kogus: http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk

Maailmas on para-rattasport väga populaarne. Lisaks iga-aastastele suurematele ühistele võistlustele - MM, WordCup, EuropaCup- on näiteks nii B kui H klassidel lisaks omaette tuurid. Suuremates rattariikides ka kohalikke võistlusi. Sõidetakse nii maanteel kui ka trekil (trekil toimetavad klassid B ja C).

Para-rattaspordini jõutakse erineval moel, kuid päris tippu jõudmiseks tundub olevat kaks sagedasemat algusteed. C5-klassis üsna tihti sportlased on juba noorusest alates tegelenud tipptasemel jalgrattasõiduga.  Näiteks Saksa neiu Kerstin Brachtendorf sõitis aastaid vaatamata oma väiksele puudele labajalas pikki ülemaailmseid mägirattavõistluseid eliitklassi hulgas. Treeningul jalga vigastanud inglane Jon Gildea on enne õnnetust edukalt MTB ja cyclocrossi noorteklassis rahvusvahelisel areenil ja ka peale õnnetust sõitis esialgu koos eliitratturitega. Teistpidi jõutakse rattani mõnelt muult spordialalt. Ei saa üle-ega-ümber rallisõitjast ja F1-piloodist, H5-klassi viimaste aastate edetabelijuhist Alex Zanardist, soovitan otsida Youtube'ist mõnd videot just käsirattasõidu kohta. Neid on päris mitmeid, ei hakka välja tooma.
Sageli saab para-rattasõitu harrastada sobiva kõrvalalana. Kui eliitkklassi suusatajad ikka suvel üldfüüsiliseks treeninguks hüppavad rattale, siis invasportlased ei jää sugugi maha. On päris mitmeid, kes talveolümpial saavad medalid suuskadel ja suveolümpial osalevad edukalt rattal. Läti noormehed keskenduvad nüüd, kui Rios on kavas esimest korda ka para-triatlon, just selle viimasele mitmikalale.

Kuigi päris kõikides klassides (eelkõige paar naiste kategooriat) pole kandepind just väga lai, on maailma tipp väga terav. Rohkemaarvulistes para-rattariikides on tegelevad selle edendamisega mitmed rattaklubid ja toimuvad kohalikud litsenseerimised-võistlused,  v.t näiteks Hispaania kalendrit:  http://rfec.com
Olümpialootused on kaasatud tavaratturite kõrval erinevatesse toetusprogrammidesse.

On kurb ja kummaline, et Eestis praeguseni litsentsiga ja võistlevate para-jalgratturite arv väga ümmargune 0. Inimesi justkui oleks, soovi ka, mõnikord ka käsirattaid nähtaval. Eelpool toodud jutust lähtuvalt, et selle spordiga tegelemine tõstab ääretult inimese elukvaliteeti, vast veel lihtsamalt, kui mõni siseruumides harrastatav sport. Kas me siis just seda ei soovi, et Eestimaal oleks rohkem õnnelikke ja rahulolevaid inimesi?

Ei räägi praegu pikemalt rahastamisest, millest palju ei tea. Aga meediamöll rahvusvahelistel suurvõistlustel ja ala populaarsus võiks ka võimalikke toetajaid paeluda.
Kui algselt võib tunduda tipptasemel varustuse hankimine väga kulukas, siis millisel spordialal see poleks? Alustamiseks vast ei pea seda kõige-kõige uuemat mudelit hankima. Kui ratsaspordis on vajalik hobune, sõudespordis paat ja ujumises bassin, siis (jalg-)ratas seisab toas seina ääres ja ükskõik mis kellaajal nõus trenni minema, kasvõi igal hommikul enne tööd. Eestimaal on leida juba päris mitu sobivat kergliiklusteed ka.


Kasutatud allikad:
Jani Peltopuro: http://www.janipeltopuro.com
UCI para-cycling: http://www.uci.ch/para-cycling/

Teisipäev, 5. august 2014

Brevet 400

Brevet pole võistlus, vaid on organiseeritud 200km-1000km vabasõit kas grupis või üksi, kus tuleb läbida antud aja jooksul ettenähtud teekond ja kontrollpunktid. Ingliskeelsetesse reeglitesse võib süveneda: http://www.audax-club-parisien.com/EN/index.php?showpage=322
Lõbusamaks teeb ürituse see, et saateauto on rangelt keelatud ja teoreetiliselt on tehniline abi lubatud vaid kontrollpunktides. Kuna hetkel Eestis osalejaid vähe ja kontrollpunktid üsna väikesed ja suhtelised, siis kogu vajalik varustus käib selga või ratta külge ning kogu teekond omal jõul ja vastutusel. (Kasutada võib vaid samal brevetil osalejate poolt antud abi.)
Nõnda sarnaneb eelduste kohaselt rohkem matkale meeldivas seltskonnas. Käesoleval suvel on Eestis ürituse enda koordineerida võtnud Ivar Tupp Haanjamatkadest, kes rõhutab just mõnusat ajaveetmist ja koos sõitmist. Sellega seoses on ka sõitude keskmised kiirused langema hakanud ja oodatakse rahulikult kõige viimaseid järgi. Eesmärgiks on jõuda ka 2015 Pariis-Brest-Pariis sõidule, mina küll kasutan lihtsalt kilomeetrite ja mahu kogumiseks.

Brevet200 läks juuni lõpus kenasti - märksõnaks oli tugev paduvihm, mis katkes ainult paariks tunniks.

Brevet300 ajal olin ise küll samas kandis Lõuna-Eestis koos rattaga ja algse plaaniga osaleda, kuid jalad iseendale korraldatud lühi-treeninglaagrist liiga väsinud ja lisaks kartsin künklikku rajaprofiili, kus mul oleks ülemäära raskeks läinud.

Nõnda siis eelmisel nädalavahetusel olin jälle Brevet400 stardis. Ilusti õigeaegselt kell 12, kuigi Ivar juba 3 minutit enne stardiaega hakkas muretsema ja helistastama :) Minu lootus kahe meespaari taga tuules rahulikult mõnuleda oli lõppenud eelmisel õhtul, kui nelja kestvussõitjaga liitus viies mees Tartust ja kokku sai täpselt kuus ratast koos väntajatega. Tegelikult oli paarides sõitmist väga vähe, ainult lühike ots alguses laial maantee ääreribal. Edasi ikka turvalisemalt hanerivis ja kõik käisid kordamööda ees, kes pikemalt, kes lühemaid vahetusi tegemas.
Tallinnast väikse ringiga läbi Ääsmäe Paldiskisse ja sealt edasi suund Haapsalu peale mööda peegelsiledat ratturi unistuste teed, kiirus kasvas ilma pingutamata ka 40 lähedale. Ilm oli kuum ja peale väikest tankimispeatust Padise ristis oli pikem jalasirutamine juba Haapsalus. Väike sobiva söögikoha üle arutlemine ja otsimine käib ikka asja juurde, kui võistkonnas on üle ühe inimese. Kõht oli parajalt tühjaks saanud ja ostsin kahe mahla kõrvale ühe pitsa, mis osutus veidi hiljem üsna mööda pandud valikuks. Nimelt ei kannata ma rõõska piima ja ju siis seal pitsakastmes oli ikkagi midagi ärritavat. Jutud mererannast ja ilusatest tüdrukutest pidid kuurortlinna maha jääma ning kuus higist tonti asusid kõrvetava päikese all üsna vastumeelselt jälle sadulasse.
Ja hakkas pihta minu kannatuste rada. Veerand tunniga hakkas kõhus keerama, mulksuma ja kolisema. Väga selgelt tunda, kuidas rindkere alt aegamööda järjest allapoole kõik lihased krampi kisuvad. Selline olukord ajab lisaks kõhuvalule ka pea paksuks, südame halvaks, ükski asend ei too eriti leevendust ka. Läksin taha lihtsalt kannatama. Riisipere raudteejaam polnud Pärnu omast just väga palju lähemal ja nõnda püüdsin õhtu lihtsalt kuidagi üle elada arvestusega, et hommikul lähen esimese rongi peale ja lepin tulemusega DNF.
Lihulasse keerasime sisse ja mõned mehed näitasid oma huumorisoone absoluutset puudumist, kui kõlas lause mäefiniši kohta :) Lihula poes meestel kiire veevarude täiendamine ja mulle väga vajalik paariminutiline lösutamine seina najal. Oleks tahtnud küll päris pikali visata, aga muruplatsi või pinki lihtsalt polnud läheduses märgata ja aitas seegi võimalus.
Varem juba olime teinud ümber oma plaanid õhtuks Vändrasse jõuda ja otsinud võimalusi Pärnus ööbimiseks. Ka suvepealinna saabumine enne 22-te läks üsna piiri peale (oli ju vaja veel poest läbi jõuda). Kuidagi saime siiski kohale, mina tegelesin oma kõhuga ja paljut rohkem tähele ei pannud. Üks ohtlik olukord tekkis, kui vastutulev auto soovis ilmtingimata just sel hetkel "kohe väga aeglasest" eessõitjast mööduda kui ratturid vastu tulid ja ise olin oma esijooksuga Ivari rattas väga kinni. Peaaegu ei oleks me teele enam ära mahtunud.
Enne Pärnut läks minu olemine juba veidi paremaks, tekkis mõte, et ikka vaatan hommikul enesetunnet ja öö jooksul võiks ju kõik halb kõhus ära seeduda ka. Esimesel päeval ametlikult 243 km.
Brevet400 1. päev
Pärnus ööbine oli täpipealt selline, kuidas vastaval üritusel võimalik olla võiks. Saime möllitud end Brevetite vanameistri Indreku abil tema tuttavate kaubalattu madratsitele. Enne seda veel tõeliselt kosutav ujumine-küürimine jões. Paremat ei ole võimalik leida, ükski hotelli mullivann või saun ei anna sellist olemist välja. Väike loba-loba, poest hangitud toidukraami osaline hävitamine ja südaöö kandis kustutati tuled, igaüks keris enda leitud ja meisterdatud pesasse. Minu kontoridiivan polnud selles suhtes laopõrandal aegamisi tühjenevast õhkmadratsist palju parem, et jalgade sirutamiseks jäi isegi mulle veidi lühikeseks ja ventilatsioon undas täpselt kõrva. Aga ega ma niikuinii võõras kohas piisavalt välja puhata pole kunagi saanud.
Superluks öömaja

Kella 6-ne stardiaeg eeldas vähemalt pool tundi varasemat äratust. Stardiga hilinesime vaid paar minutit ja sedagi viimasel hetkel tekkinud vetsujärjekorra tõttu. Nii et uskumatult sõnakuulekas kamp. Ahjaa, vahemärkusena, et olin otsustanud edasi liikuda ikka koos teistega. Siht Vändra bensujaama kohvikule, kus mehi ootas hommikukohv (ma ise tarbin ainult teed) ja väike aps. Oli ikka raske küll. Uni silmas, kõik kehaosad kanged ja tagumik igati mõistetavalt eelmisest päevast väga valus, kulgesime vaikuses ja aeglase tempoga. Kui juhtoinas käskis minna väiksematele teedele Eestimaaga (Sindi linna ja selle ümbrusega) tutvuma ja need rajad osutusid kohati üsna krobelisteks teelõikudeks, ei olnud just eriti vaimustunud olekut märgata. 49 km ja tund-viiskümmend rattasõitu juba selja taga, jõudis see tõotatud maa, Vändra kohvik, oma laia välipingi, tee ja võileivaga, nagu tõeline päästepaat.
Edasi juba palju kergemalt. Kümne ajal tuli mul enda jaoks väga rõõmus mõte, et tavaliselt sellisel kellaajal on pikema sõidu start, meil juba 100km selja taga. Võtsime asja rahulikult, oli ju lubatud chillimise päeva, aega piisas looduse nautimiseks ja vajadusel sagedastemaks peatusteks. Ilus oled, Eestimaa. Kogu sõidu peale oli ka vaid üks 2,5 kilomeetrine remonditav teelõik ja seegi rahulikus tempos täitsa sõidetav, tuul oli keeranud enamasti pärisuunda ja tuju hea.
Kui kõik läheb suurepäraselt, ei olegi nagu midagi kirjutada, peatused Raplas ja Kiisal ning enne ühte olime täies koosseisus stardikohas tagasi. Lasti lendu lause, et oleks tunnel, põrutaks sama hooga Rovaniemisse välja:) Lõpetasime siiski selle ennelõuna 158 km-ga. Tagasijõudmise aeg tähendas ka, et pühapäeval ei jõudnud päike veel väga liiga tegema hakata.
Brevet400 2.päev

Lõpupilt Eesti kõige kuulsama väravalööja kuuri taustal ja igaüks leidis istumiseks või külitamiseks tänaval kõige parema varjulise koha. Hea meeleolu tunnusena ei olnud väsimusest märkigi ja arutleti võimalikke Brevet600 korraldamise aegu ja marsruute. Kui tol hetkel mõtlesin selleks aastaks selliste pikemate sõitudega lõpetada, siis juba paari tunni möödudes oli üsna kindel, et sellise seltskonnaga, võimaluste avanedes (kui poleks ees muid väga olulisi kohustusi tol nädalavahetusel), võib luurele minna küll, rääkimata siis mingist Brevetist.
Koos kojusõiduga kogunes minul ratta spidomeetri põhjal nädalavahetuseks 411 km. Ma ei tea, ju siis ikka vingerdasin piisavalt ja käisin kuskil võsas vahepeal, sest kodust Nelgi tänavale ja tagasi ei peaks nii palju lisa tekitama ja tavaliselt kilomeetripostide vahed klapivad rattakompuutri näitudega küll.

Enesetunne sellise teoreetiliselt väsitava sõidu kohta oli väga hea, kodus mängisin lapsega paar lauamängu, kerge uinak ja õhtul veel väike vaarikakorjamise ring. Väike väsimus tuli korraks peale alles teisipäeval hommikuse ärkamise ajal.
Kui nädal varem olin päris mures oma valutava jalaga, siis nüüd olid jäsemed superkorras - tänu nädala keskel kursaõelt Epult saadud massaažile. Peale sõitu käisin esmaspäeval veel Andrei käe alt läbi, aga mingeid muresid ei osanudki kurta.

Järgmise nädalalõpu olen lubanud veeta "korralikult telgiga matkamas". Viimast küsis üllatavalt juba Eerik ka, varasematel suvedel oleme suutnud meie maja lapsed sellise tegevusega viimase piirini ära tüüdata, nii et nad sellest midagi kuulda ei taha, sel aastal olen tõesti jõudnud vaid ühepäevastele matkadele. Aga jõuab veel olukorda parandada.

kaardid ja foto on Ivarilt varastatud