Teisipäev, 10. oktoober 2017

Rattahooaeg 2017.


Kokkuvõte
Viimase aasta jooksul väidab Sportlyzer treeningajaks 513:03 h ja kogudistantsiks 6888 km. Ajaga väga kriitiline ei olegi, peaks muidugi sedagi rohkemaks saama, aga distants on küll imetilluke. Natuke lähemalt vaadates selgub kohe tõsiasi, et rattatreeninguid vaid 280:17h (6060km), mis on ikka lubamatult väike osakaal ühe sportlase jaoks enda erialale pühandumist. Et seekord siis niimoodi. Kindlasti ratta seljas võiks aega ja kilomeetreid ka praegu rohkemaks kirjutada, aga tööle-koju-kooli ringikesi ma üldiselt treeninguteks ei loe. Noh, kui just Tartust ringiga läbi Räpina Võrru ei juhtunud see koolipäeva järgne tiir tulema 😀 Oma osa mängis ka talve- ja kevadlaagri puudumine. Kevadlaager siiski teoorias oli - Itaalias peale MK-etappi maikuus, suvele vastu minnes abiks seegi. Ja varakevadel tegin pikendatud nädalalõpu maal isa juures. Aga sellised asendused pole ikka need päris õiged, mis pikemas perspektiivis edu tooksid.

Tähtsamad võidusõidud

Pararatta World Cup Itaalia, Maniago 12.-14.mail. 
Läksin peamiselt radadega tutvuma, sest järgmisel suvel seal MM, olin treeningvarustuses ja sooviga pärast veel veidi aega mägedes tõusumeetreid koguda. Eraldistardis kuues koht seitsmest. Kaotust võitjale 2:06. Vaadates pikemaid eesmärke jään peaaegu rahule.
Grupisõidust 13. koht (15 osalejat). Kaotust võitjale 13 sekundit - viimane kurv ja munakivilõik jäi puudu. Soojendus läks metsa, sest kummi purunemise tõttu püüdsin lihtsalt õigeks ajaks starti jõua ja neutraalabi toel mingi lahenduse välja nuputada. Ebaõnn jooksudega nr. 1.

Eesti Meistrivõistlused maaneesõidus
Eraldistart. No sellist närvipinget nädala jooksul ja sebimist vahetult enne võistlust ei soovita. Aga kuidagi ma starti jõudsin, isegi 6 minutit jõudsin rattal sooja teha ka. Tänud Liisale ja Paulile tagajooksu leidmise ja laenamise eest! Loomulikult tähendas see, et võistlus jälle treeningvarustuses. Noh, käigud natuke hüppasid, jalad loomulikult kanged, start ülimalt ebaõnnestunud ja tagasipööre metsas, aga õnneks mängis rada oma algusosa allamäe ja taganttuulega mulle natukenegi kasuks. 7. koht 15 naise seas. Võrreldes eelmise aasta eelviimase kohaga on parandus muljetavaldav. Ebaõnn jooksudega nr. 2.
Grupisõit. DNF. Kogu see pinge hakkas siis lõpuks ka mulle kohale jõudma ja vaimsel poolel kukkumine musta masenduse kuristikku alanud. Lisaks oli vaja pealelõunaks Tallinnasse tagasi saada, et kiiresti Hollandi poole teele asuda.

Pararatta World Cup Holland, Emmen 30.06-02.07.
Eraldistardis 4. koht viiest. Kaotust võitjale küll 2:12, aga poodiumikoht vaid 17 sekundi kaugusel ja keskmiseks kiiruseks väidab 39,14 km/h. Kas see rada ikka täpselt nii pikk oli, ei tea, aga igal juhul näitasin, et suudan kiiresti ka sõita, sest rajal oli keerulisemaid kohti piisavalt, kuhu täie hooga peale lennata ei saanud.
Grupisõidus jäin maha kolmandal ringil, veel vedasin ühe neiu grupi saba peale ära, aga siis olin ka omadega otsas mis otsas ja tagasipöördest kiirendada ei suutnud. 10. koht kaheteistkümnest, kaotus võitjale 8:19 ja peagrupile 2 minutit.
Pärast valasin põõsa varjus paar pisarat ja ei tahtnud ühtegi eestlast näha. Õnneks Mikko leidis minuti ära kuulata, kui halvasti kõik on, kuigi minu lohutamise kõrval tegeles esmajärjekorras päris koledalt kukkunud Soome neiu Liisaga.



UCI pararatta laager ja MM Lõuna Aafrika Vabariigis
Peale suvist püüdu kuristikust välja saada (vt. EMV lõigu lõpuosa) oli kogu Lõuna Aafrika üritus tõeliseks päästerõngaks. Aitäh-aitäh, UCI ja laagri treenerid eesotsas Jean-Pierre van Zyliga!
Laager super, kõik täpselt nii, mida vaja. Tulevased maailmameistrid olid oma laagerdamist alustanud muidugi oluliselt varem ja sel ajal oli juba koormuste vähendamise periood. Veidi korra avaldasin arvamust, kui trenn minu arust liiga lühikeseks jäi 😀, aga kuulasin alati sõna ja jälgisin hommikul kirjapandut plaani. Ega treenerite valvsa pilgu all oleks plaanist kõrvale kaldumisega kohe vahele jäänud ka.
MMi eraldistardist viimane koht. Lihtsalt ei liikunud, ükskõik kui kõvasti ei väntaks. Võistlusjooksud olid juba nädala tollis kinni. Ka enda treening- tagajooks oli tõenäoliselt murdosa millimeetrist natuke viltu alla saanud peale pukil kerimist ja kohe seda ei avastanud. Edaspidi hoian ja sätin ise oma tehnikat. Igal juhul käigud hüppasid poolel maal hirmsal kombel ja mäest alla minnes oli vahe teiste naistega (või trennis proovituga) valusalt tunda. Pulsinäitudest sain aga maksimumid. Tol hetkel ka mõte ei töötanud korralikult, et tagapidur vähemalt igaks juhuks lahti keerata. Kolmandal ehk viimasel ringil hakkasin arutama, et kas nüüd on finiš tulemas ja pidin ikka tõeliselt ajusid ragistama, et välja mõelda sõidu pikkust, kui nüüd esimest korda spidomeetrile pilgu heitsin ja ringide lugemine oli juba sassis. Nii ametis olin oma väntamisega. Ühest küljest tulevikku vaadates muidugi väga hea pingutus võimete piiril. Raske rada oli tegelikult mulle sobiv oma 9 tõusu ja 300 tõusumeetriga (vt. UCI viitest esimest fotot Hassanist). Aga spordis loevad ainult medalid ning kohad ja seal kindlalt viimane. Ebaõnn jooksudega nr. 3-4.
Grupisõit. UCI teates on kogemata vale koht märgitud. Oma klassis 8. koht ja kokkuvõttes 11. (16 naise seas). Sõit oli mõnus, aga nii lihtsalt on praegune tase ja kurvides küll teooriat teadsin, aga päris hästi praktikasse viia ei suutnud.

Europa Cup etapp Prahas 30.septembril-1.oktoobril.
Täitsa hästi läks, kahjuks konkurents puudus. Sain testida oma õpitud oskusi UCI laagrist, ka võrreldes meestega häbisse ei jäänud ja esimeses otsas. Kindlasti olen kõvasti arenenud.
Ikka jälle imestati, et miks mul ka see kord treenerit või mehaanikut võistluse ajal raja kõrval ei ole, ise tegin endale samuti pai, kui lennujaamas oodates aega kasulikult kasutades lapsega järgmise päeva vene keele kontrolltööks õppisime. Praguses seisus muud varianti võistlustel käimiseks ei näe, kui kummaline kobineerimine.
Praha 1.okt 2017. Foto: V. Vodičková ČATHS 
Edasi?
Hakkan koguma Tokyo paralümpiaks punkte. Üksi kogu Euroopa ja maailma vastu. Süsteemis on aega 1+1 aastat (2018 põhjal antakse kontinendi põhiliselt igale edetabelis eespool olevale riigile üks koht, Euroopas naistele 14 kohta, 2018-2019 põhjal siis välja võideldud kohtade arv suureneb). Esimesest aastast on oluliselt tõenäolisem see koht kätte võidelda, kui hiljem suured riigid oma mitmekümneid kohti ümber jagavad. Sellest lähtuvalt algab minu hooaeg märtsis trekil - olukorras, kus praegusel hetkel pole kordagi sisetrekil käinud, vastavat ratast ei ole, treenerit ei ole. Kuidagi väga tuttav olukord. Ka ühest õlekõrrest ehk riigistipendiumist jäin ilma, tõenäoliselt maksis kõige valusamalt ebaõnnestunud loodetud tulemus MMi eraldistardist. Aga kuskil kõhunurgas on kindel tunne, et kõik laheneb mingil moel varem või hiljem, tuleb kõvasti vaeva näha (samas õnneliku kana teooriat uskudes, eks) ja avatud silmade ja meelega võimalusi otsida. Nüüd tagasi jõusaali ja wattbike aitab külmas vihmasajus suuremast hädast välja.

Aitäh, aitäh:
Sparta
Teraapialaegas
EIL
EJL

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar