Kolmapäev, 8. märts 2017

Talveperioodil alati kõike proovimas ja kõigega kaasa tulemas

Peale Rio mänge ja sealset grupisõidu kukkumist tuli teha sunniviisiline puhkus. Ehk natuke küll proovisin, aga pärast igat rattasõitu andis õlg valusasti tunda. Tagantjärgi oleks pidanud muidugi hoopis teisiti käituma, kohapeal arstil laskma üle vaadata, kodumaal taastusravi nõudma. Aga see on see lollakas eestlase mõtteviis  –  ei ole ju hullu midagi, küll varsti saab korda. Lihtsamaks ei teinud paranemist ka see, et kõige rohkem põrutada saanud lihaste kõõlused just seal, kus mul närvide ja tundlikkusega natuke kehvasti. Vähemalt tüütasin kursavend Martinit, kes õnneks tol hetkel Eestis viibis ja sain leevendust. Jõudsime järeldusele, et rattasõidu asendist (käed ees oli raske) vaja puhkust, natuke rahulikku jooksu võib proovida. No tegelikult ei olnud ka pärast suurt kiusatust osaleda jooksu ühistrennis väga hea, sest mitte kuidagi ei saanud ka kõige algajatemate grupis treeningu viimases osas võistlemata jätta.
Aeg aga parandab ja leevandab kõik haavad. Oh seda rõõmu ja tahtmist, kui ükshetk enam väikeste raputamiste peale tuld välja ei löönud!


Haanjas. foto: Külli Leola http://lkylli.zenfolio.com/
Eelmise hooaja viimaseks spordiürituseks võib lugeda Haanja Ultra100-l osalemist. See on ultrajooks Haanja küngaste vahel ja võib arvata, et oktoobrilõpu ilmaolud ja sealne maastik ei ole just kõige kiiremat jooksu soosiv.
Haanjasse poodiumikohtade eest võitlema ei läinud, lihtsalt oma seisukorda kontrollima. Väiksem eesmärk ületada varasem rekord, 67km, aga suurem, et püüda läbida õhtuks 80km. See viimane oli tegelikult üsna julge pakkumine, võrreldes eelmist kahte osaluskorda ja teadvustades muresid parema jalaga. Tegin täpselt. Kuigi lõpus valutava põlve tõttu väga vaevaliselt longates, jõudsin ettenähtud 15 tunniga selle 80 km täis.
Siis juba ametlik paarinädalane puhkeperiood, mille järgi tasakesi sportimise juurde tagasi.





Talvel tehakse üldkehaliseks ettevalmistuseks lisaks põhialale ka kõike muud. Mina pugesin Spartas lisaks rattagrupile ja YogaFunC trennidele ka Sparta jooksugrupi hõlma alla. Viimase kohta ei jätku kiidusõnu! Treenerite tiim võtab sõbralikult ükskõik millise tasemega harrastaja oma valvsa hoole alla. Toomas ei püüa minust üldse mingit jooksjat arendada, talvine üldkehaline ettevalmistus aga sobib seal grupis suurepäraselt. Täiesti uskumatu, et sellise teadmistepagasiga treener, olümpiasportlaste nõuandja, nii hästi ka kõigile päris-päris algajatele sobib ja nõnda paljud ideed käiku suudab tõugata. Sügisel mängisime lisaks tavalisele jooksutrennile (mis niigi sisaldas harjutusi ja pärast sees kerelihaste tugevdamist ja venitusi) jalgpalli. Kui käiku läksid saalihoki hommikud ja jooksuklubide vaheline turniir, siis oli ratturist aktivist jälle esimesena valmis kaasa lööma☺ Muidugi on kiirete jooksjate ja tervete-tugevate kätega mängijate vahel keeruline. Viimase võistluseelse trenni lõpus sain selgeks, et pean ikkagi vasaku käega mängima ja ruttu-ruttu ümber harjutama teistsuguse kaikaga. Ega tugevust mu löökides ei olnud, jalgades pidevateks sprintideks kiirust ka mitte, aga tahtmine kaalub mõnikord puudused üle. Turniiril pronksikohtumises löödud värav ajab praeguseni näo naerule.
Jooksuklubide turniiril võistkond Sparta2

Lumevaesel talvel jõudsin korra ka suusalaadsete laudadega kodumetsades suusatamise laadsest tegevusest väga kaugel olevat liikumisviisi harrastada.☺




Tule, kae, eideke, mis nad siin ajalehes kirjutavad.
foto: Peeter Pihlak

Nääride ajal "sattusin juhuslikult" orienteerumisüritusele Näärilaks, mis sisaldas kaheliikmelistele võistkondadele väga palju peamurdmist ja ekslemist, turnimist. Duo Tramm nimega Moonika sai tänu Erkki juhtimisele ja tema suurtele teadmistele Tallinna ajaloost, kogemustele kaardilugemise ning orienteerumise osas ikka väga hästi hakkama! Peale introt Kadriorus, mis meil väga kiirelt ei kujunenud, oli esimene ametlik osa veel eriti uhke ja väga paljulubav - rattaetapil (meie olime jalamehed!) täitsa ilusti kontrollajas 8-st punktis 7 käes. Edasi mitte nii ladusalt, aga tore ja huvitav sportlik õhtu.


Pääsküla 12. raba maratoni naiste esikolmik
Peale 42,2 km-t ei ole kõige teravam pliiast, et kuidas pidi poodium 

Pääsküla raba maraton toimub kodule lähedal ja püüan nendest jooksudest ikka osa võtta. Kahjuks senini starti jõudnud väga vähestel kordadel, enamasti mõni tähtis koolitus talveperioodi nädalavahetustel ees olnud. Veebruari esimesele nädalavahetusele plaanitud Pääsküla 12. raba maratoni toimumine oli veel nädal enne välja kuulutatud kuupäeva pigem väga kahtlane seoses meeletu libedusega ja heitlike ilmadega. Tõenäoliselt selle tõttu jäigi osalejate arv seekord väga väikseks ja seda kahjuks just naiste arvestuses. Mina läksin kohale. Sain lõpuks joostud ilma põlvevaluta omas rahulikus tempos. Jevgeniga koos alustades juba viiendal ringil täitsa mõistsin ja rääkisin vene keeles ka Olen väga rahul selle õnnestunud pikema trenniga,  peale poolt maad tempo tõusvas joones vaikselt järjest üles ja kuigi lõpus raske, siis ärakukkumist ei tekkinud. Kolmas koht maratonijooksus on kuskil CV-s hea näidata, aga tegelikkuses see nelja naise arvestuses ja Kattrile kaotust üle tunni. www.trailrun.ee


foto: Agnes Pajur

Rattasõidu ettevalmistusest osalesin siserattasarjas Wattbike. Alates detsembrist viis erinäolist etappi, kus sel aastal kolm parasportlast Haaberstis Arigato spordiklubis eeskujulikult alati kohal. Kohe algul sai selgeks, et mul jalgadega jamasti. Wattbike näitab liiga ausalt ja otse ära, kui halvasti ja ebaühtlaselt tegelikult väntamine toimub. Kui kirjade  järgi peaks nõrk olema parem õlavööde, siis mõjutab päris tugevalt kogu külge, et rattal vajun vasakule poole kägarasse ja eriti parema jalaga tööd teha ei taha. Lisaks veel hangitud kanna põrutus ja parema jala niigi väiksematest ringidest kadus surumise faas peaaegu täitsa ära. Esimesed neli etappi huvitusingi pigem enda sõidustiili parandamisest ja neid wattbaigi faile sai ikka öösiti pikalt analüüsitud. Ja siis alles viimase etapi eel otsustasin, et nüüd on aeg ka oma tugevad küljed võistluses mängu panna. Püsti sõites jalgades erinevust ei ole, arvutasin veel välja ka keskmised vatid, mille juures peaks naistearvestuse võit tulema. Ja kui ma midagi olen otsustanud, siis enamasti teen täpselt asjad ära. 10km sõidu tulemused 226w ja 3.81w/kg on hoopis midagi muud, kui detsembris sama pikal maal poolhaigena tehtud (186w ja 3,00w/kg). Etapilt selge naiste klassi võit ja sarja kokkuvõttes teine koht. Wattbike sari Aerobike.ee lehel

Põlised rivaalid Prorunner ja Sparta jooksugrupp
foto: EPK
Wattbike sarja viimasest etapist palju taastuda ei saanud. Pooleteise tunni pärast juba Lasnamäel EPK sisekergejõustiku päeval (vabandust, keeldun nimetamast meistrivõistlusteks) 60m stardis. No ikka alati on tore liikumist harrastada. Lisaks läbi longitud sprindile tegin kaasa veel 200m ja 800m jooksudes, neist kõige raskem oligi 200m, mida alul üldse karta ei osanud. Olin ikka tõeliselt läbi ja jalad süldid. Enne õhtut ehk viimase stardi eel helistasin Priidule hommikuste rattatulemuste teada saamiseks ja ainult emotsiooni pealt (Wattbike etapivõit) jõudsin ka 800m finišisse. Olen eriti rõõmus, et just selles viimases, kõige pikemas jooksus, oli stardis sel korral väga palju naisi. Esimese paarikümne meetri möödumisel sai küünarnukkidega täitsa päris võistlustrügimist harjutada. Ja no minu õnneks paar kiiret kuulmispuudega päris kergejõustiklast valmistusid sel hetkel sooja tehes hoopis teatejooksuks


Loomulikult on kõik need võistlemised ja sporditegevus ainult jäämäe särav tipp. Võrreldes varasemaga olen päris korralikult koormust tõstnud. Trenni teen kuuel päeval nädalas, mis kokku annab 6-8 treeningkorda. Et selle juures tuli appi Sparta Spordiklubi, on hindamatu väärtusega. Juba kirjeldasin, et lisaks jõusaalis kuluvale ajale kasutan julgelt treenerite nõuandeid, samuti sain tehtud koos jooksjatega kehakoostise mõõtmise koos kiire, kuid väga informatiivse analüüsiga selle kohta.

Teine pool spordielust on veel katkematu organiseerimine, pidev läbirääkimine. Suur osa plaane ei lähe kunagi nii nagu vaja oleks. Näiteks tahtnuks kindlasti minna talvel rattaga soojale maale laagrisse nii sõitmist arendama kui d-vitamiini doosi saama. Aga tuli leppida kõigi nende asendustegevustega kodus ja igapäevaselt otsida võimalusi siin arenemiseks. Nüüd kevadel tuleb kõik see rattasõitu sisseelamise vaev kuidagi siin jahedas kliimas ära teha.
Samuti võin uhkust tunda, et sain talvel lahti mõnestki lisakilost, mis esmajoones tähendas tunde kuulates loenguid sportlase toitumisest ja Teraapialaeka kontoris veedetud aega raamatute taga. Eesmärk ju kaalukaotuse juures ka viiruste rünnakus terve olla ja samas saada lihaseid tugevamaks. Lisaks toitumisele sain Teraapialaeka suurepärasest raamaturiiulist abi ka kanna vigastuse korral ja tundub, et see asi hulluks minna ei jõudnud.
Kolmas osa, kõige suurem, on arusaadavalt kogu muu elu kokkusobitamine, kui oled juba kord otsuse võtnud, et järgmised neli aastat on pearõhk spordil. Võibolla jääb FB postitustest teistsugune mulje, kuid reaalses elus tulevad ka mulle elektriarved, vaja kanda lapse koolituskulud ja tuba soojaks saada. On neidki päevi, kus mingi raha pole laekunud ja tuleb kokku lugeda tühjad Borjomi pudelid, arvestada Rimi kontol olevate sentidega ja kaaluda, kas kahe Poola õuna kõrvale saab võtta kaks või kolm porgandit. Aga ma tean, et aja jooksul loksub kõik paika ja hakkab ilusasti laabuma. Tänan spordisõpru, kelle õla najal muresid kurdan (tegelikult ei pruugigi asi nii hull olla, aga aitab, kui saan ennast välja elada). Erilised tänud majasugulastele, kelle najal paljuski püsin.

Kohtumisteni loodetavasti järgmisel korral juba õues ja ratta seljas!