Rattaspordist

Rattasport on parim ala harrastamiseks. See piiritu vabadus, liikumisrõõm, vaid inimjõudu kasutades vahetu looduse tajumine. Ükskõik kas eesmärgiks on seatud inimvõimete piiride nihutamine profispordis, suuremat hulga inimeste positiivsest energiahulgast osa saamine või niisama looduses  mõtteid selgemaks puhkamine. Meenutuseks võib vaadata Jaan Tootseni  "Velosoofe"  Sealt Valdur Mikita mõttelõng: "Raske vastata, kuidas mõjutab rattasõit, kuid igaljuhul ta midagi muudab inimese teadvuses." 

Rattasport on kõigile. Kas siis tõsisemaks sporditegemiseks ja võistlemiseks maailma tipptasemel või lihtsalt igapäevase sõiduvahendina. Sobib nii vanuses 8 kui ka 80, pikale ja lühikesele, jõumehele ja haigusest taastujale. Igaühele on leida sobivaid võimalusi ja vahendeid.

Para-rattasporti koordineerib rahvusvaheliselt  UCI (Union Cycliste International).

Ratturid on jagatud nelja põhiklassi kasutatavast varustusest ja sõitja võimalustest lähtuvalt:

* tandemrattaid (klassi lühend B) kasutavad nägemispuudega sõitjad koos juhtpiloodiga;

* kolmerattalised jalgrattad (T) on kasutusel sõitjatel, kelle puue mõjutab tasakaalu;

* käsirattad (H) kasutusel, kui edasiliikumiseks vaja kasutada käte jõudu;

* standardsed rattad (C), kui väiksem või suurem puue (tavaliselt jäseme(-te) puudulikkus), lubab kasutada tavalist ratast või väiksemate modifikatsioonidega tavaratast.

Iga põhiklass on jagatud veel omaette numeratsiooniga, mis tähistab takistuse/puude suurust rattasõidus, mida suurem number, seda väiksem takistust tekitab puue võrreldes tavaratturiga. Näiteks käsirataste H5-klassis on kehatüvi korras ja kasutatav põlvitusasend ja jõudu saab rakendada ka kehatüve lihastega. H1-H4 klassi ratturid vajavad rattal pikali asendit, mis on küll siledal maal liikumiseks väga aerodünaamiline, kuid kehatüve lihaseid ei saa edasiväntamiseks piisavalt efektiivselt kasutada. C5-klass tavalistel jalgratastel on minimaalse puudega ja enamasti pole sellist sõitjat tavaratturite seas kohe märgata. C4 ja C5-klassi ratturid suudavadki sageli probleemideta kodukohas treenida ja valikuliselt kohalikel üritustel võistelda võrdselt koos tavaratturitega.

Kui esmapilgul võib veidi mõistmatuks jääda nõnda mitmetesse klassidesse jagamise vajadus, siis võrdluseks võib tuua, et ka tavaspordis on samuti kõigile omaseks saanud igapäevaseid jagamisi - kasvõi mehed ja naised või erinevad kaaluklassid.

Üks vana tutvustav video, millesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest natuke on juba peale Londoni OMi klassid parandatud ja spordiala veelgi arenenud ja populaarsust kogunud, on üleval Austraalia Rattaliidu kogus: http://www.youtube.com/watch?v=utaMVVHGvPk

Maailmas on para-rattasport väga populaarne. Lisaks iga-aastastele suurematele ühistele võistlustele - MM, WordCup, EuropaCup- on näiteks nii B kui H klassidel lisaks omaette tuurid. Suuremates rattariikides ka kohalikke võistlusi. Sõidetakse nii maanteel kui ka trekil (trekil toimetavad klassid B ja C).

Para-rattaspordini jõutakse erineval moel, kuid päris tippu jõudmiseks tundub olevat kaks sagedasemat algusteed. C5-klassis üsna tihti sportlased on juba noorusest alates tegelenud tipptasemel jalgrattasõiduga.  Näiteks Saksa neiu Kerstin Brachtendorf sõitis aastaid vaatamata oma väiksele puudele labajalas pikki ülemaailmseid mägirattavõistluseid eliitklassi hulgas. Treeningul jalga vigastanud inglane Jon Gildea on enne õnnetust edukalt MTB ja cyclocrossi noorteklassis rahvusvahelisel areenil ja ka peale õnnetust sõitis esialgu koos eliitratturitega. Teistpidi jõutakse rattani mõnelt muult spordialalt. Ei saa üle-ega-ümber rallisõitjast ja F1-piloodist, H5-klassi viimaste aastate edetabelijuhist Alex Zanardist, soovitan otsida Youtube'ist mõnd videot just käsirattasõidu kohta. Neid on päris mitmeid, ei hakka välja tooma.

Sageli saab para-rattasõitu harrastada sobiva kõrvalalana. Kui eliitkklassi suusatajad ikka suvel üldfüüsiliseks treeninguks hüppavad rattale, siis invasportlased ei jää sugugi maha. On päris mitmeid, kes talveolümpial saavad medalid suuskadel ja suveolümpial osalevad edukalt rattal. Läti noormehed keskenduvad nüüd, kui Rios on kavas esimest korda ka para-triatlon, just selle viimasele mitmikalale.

Kuigi päris kõikides klassides (eelkõige paar naiste kategooriat) pole kandepind just väga lai, on maailma tipp väga terav. Rohkemaarvulistes para-rattariikides on tegelevad selle edendamisega mitmed rattaklubid ja toimuvad kohalikud litsenseerimised-võistlused,  v.t näiteks Hispaania kalendrit:  http://rfec.com

Olümpialootused on kaasatud tavaratturite kõrval erinevatesse toetusprogrammidesse.

On kurb ja kummaline, et Eestis praeguseni litsentsiga ja võistlevate para-jalgratturite arv väga ümmargune 0. Inimesi justkui oleks, soovi ka, mõnikord ka käsirattaid nähtaval. Eelpool toodud jutust lähtuvalt, et selle spordiga tegelemine tõstab ääretult inimese elukvaliteeti, vast veel lihtsamalt, kui mõni siseruumides harrastatav sport. Kas me siis just seda ei soovi, et Eestimaal oleks rohkem õnnelikke ja rahulolevaid inimesi?

Ei räägi praegu pikemalt rahastamisest, millest palju ei tea. Aga meediamöll rahvusvahelistel suurvõistlustel ja ala populaarsus võiks ka võimalikke toetajaid paeluda.

Kui algselt võib tunduda tipptasemel varustuse hankimine väga kulukas, siis millisel spordialal see poleks? Alustamiseks vast ei pea seda kõige-kõige uuemat mudelit hankima. Kui ratsaspordis on vajalik hobune, sõudespordis paat ja ujumises bassin, siis (jalg-)ratas seisab toas seina ääres ja ükskõik mis kellaajal nõus trenni minema, kasvõi igal hommikul enne tööd. Eestimaal on leida juba päris mitu sobivat kergliiklusteed ka.

Kasutatud allikad:
Jani Peltopuro: http://www.janipeltopuro.com
UCI para-cycling: http://www.uci.ch/para-cycling/