Suve teine pool rattaga

Kiire kokkuvõte suve teisest poolest.

Mina ei tea, kuidas ja kes tol hetkel mõjutas, aga mingil hetkel sai minu nimi registreeritud pararatturite MM-ile 28.07-02.08. Et kui juba sel aastal Šveitsis sai käima hakatud (kolm korda põikasin Giro d’Estonia ajal ja lisaks juunis MK etapp), siis ka seekord siht sinna mägisele maale.

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit finantsilise poole eest.

Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise, viimasel hetkel leitud riietuse ja asjaajamise eest

Tänud, Hawaii Express, rattahoolduse ja asendi mõõtmiste eest, sai sadulat paremini paika.

Eks eelnevat organiseerimist oli palju ja mitmes küsimuses ebakindlust, tagasi vaadates naljakaid momente. Aga parem asun võistluste juurde, kes muust elust tahab kuulda, küsib eraldi muljeõhtut.

Eraldistart läks täiesti aia taha. Tagantjärele tarkus, et oleksin pidanud teistsugust varustust kasutama, sarnaselt pooltele naistele, triatlonilenksu asemel grupisõidu lenksule kinnitatvad aerobarid oleks kurvilisel laskumisel minu oskuste juures oluliselt sobivamad olnud. Mainin, et erinevalt kodumaisele 90°, tähendavad kurvid pimedaid majadevahelisi 180° pööramisi. Kui selline on laskumise all veel päris suure kaldenurga peal, siis tõstan mina hetkel veel käed püsti ja tunnistan, et lihtsalt ei julge ega oska. Lisaks esimese ringi lõpus kaklemine sirgel teelõigul ühe kõrge äärekiviga, mis joomise hetkel liiga lähedale kihutas, napilt jäin püsti, aga pidurdamist ja vingerdamist oli küllaga.

Grupisõidu ring oli minu jaoks hulga sobivam, üsna pikad järsemad tõusud ja kuigi ka seal hetkeoskuste jaoks natuke liiga kiire laskumine, polnud selliseid koledaid tagasipöördeid. Tulemuse kohta võib kokkuvõtlikult tõdeda, et kui ei saa jõuga, siis saab nõuga - ehk hoidudes kukkumistest ja enamvähem talutava tempoga trassi läbides C5 klassis 6. koht 7-st. Naiste C4-C5 stardi peale kokkuvõtlikult 11. koht (17 sõitjat).

4 ringi on 62 km ja 1200 tõusumeetrit. Inva?

See sõit pikemalt lahti seletatuna minu mätta otsast: Kohe alguses staadionilt välja sõites toimus pidev omavaheline ragistmine ja lõppes kanadalanna päris koleda kukkumisega, õnneks olin hetkel pundi servas, sain teeservast mööda. Tõusu jalamile jõudes pandi loomulikult kohe gaas põhja ja tagant otsast hakkas pudenemine peale. Mitte päris esimesena, aga üsna pea pidin Sarah ja Anna tempole alla vanduma. Tekkis tore kolmene seltskond Inglismaa, Venemaa ja Eesti ratturi näol, sirgel tegime vahetusi, tõusudel olin mina ees ja laskumisel jäin natuke maha, aga väike TT ja olin jälle tagasi. Tore kommantaar kaasaelajalt, et see oligi naiste kõige suurem grupp, teised jäid kas päris üksi või kahekesi. Lisaks oli Hiina C5-klassi esindaja poole ringi peal pärast neutraalabiga suhtlemist korraks samuti meie seltskonnas, aga kahjuks vist ei saanudki peatõusu jaoks oma sõiduvahendit piisavalt tööle, lõpuprotokollis on kirjas katkestanuna. Kahju tõesti, nüüd olen osaliselt ikka meie C5-s kõige viimane suure vahega.

Veel hoian grupi sabast kinni, järgmise kiirenduse järgselt enam mitte. Sarah läheb oma teed.
Photo by Christopher Lee/Getty Images for British Cycling

Teise ringi lõputõusul käis aga mu selja taga väike krigin, kukkumist ei olnud, aga mõlemal C4-klassi neiul jalad maas ja uuesti ratta peale sõitma saamine võttis mõned hetked aega. Ma oodates päris seisma ei jäänud, samas ka ei kiirendanud. Sõitsin ja sõitsin omale sobivas tempos, oodates, et laskumisel ikka mööda tullakse. Mingil hetkel enam kedagi tagant ei paistnud, vahe hakkas tasakesi hoopis suurenema. Ega midagi, pool distantsi siis mõnusas tempos eraldistarti, ainult Shimano neutraalabi auto tuli viimasel ringil tuulde seltsiliseks:) Vahe C4-klassi tüdrukutega läks lõpuks selliseks, et mina sain kirja aja 2:16:53, aga mõned minutid hiljem lõpetanud toredad esimese poole sõidukaaslased said kirja juba ringiga mahajäämise.

Väga mõnus sõit veelkord. Ka kuskil poolel maal mõtlesin, et see hetk ja üldse rattasõit on igavesti mõnus ja tore. Eks kui MM-il jõuab niimoodi nautida, ju siis on ikka veel mingi varu tagataskus olemas.

14. minutiline kaotus 5.kohale just lakke hüppama ei sunni, profisõitudel karastunud esikolmikuga ei võrdlegi, aga oma tulemuse tegin peaaegu rahuldaval tasemel.

Protokollid vaata http://www.uci.ch/para-cycling/ucievents/event/

Kui vaja tõestust, et ikka ise olin kohal, siis kokkuvõtvas videos võib 12. ja 16. sekundil Eesti sõiduriietust otsida. 

Eraldi tahan öelda, et koos taustajõududega on oluliselt kergem. Vähemalt naisterahvas vajab kedagi, kes abistab ja kellele vajadusel kurta "oma rasket saatust" ja kui tugevad kõik teised on. Lihtsalt teadmine, et keegi kaasmaalane on olemas ja lähedal, aitab parmini kokku võtta.

Muud ja mäed grupisõidu raja ääres

Eesti võistlustelt võib paarist protokollist ka mu nime üles leida. Filter temopsõidu karikasarjas, kus sooviks tegelikult iga kord kohal olla, jõudsin teist korda starti alles viimasele etapile Piritale. Suve alguse tulemustega võrreldes tuli rohkem kui 45 sekundit aja parandust ja protokollis sai juunikuine naiste 25. koht välja vahetatud 10.-ks. Kui nüüd ainult natuke stabiilsemalt trenni saaks teha... ja külm talvel päris ära ei võtaks...

Kahel grupisõidul käisin ka (Võrus ja Tallinnas), aga sinna läksingi mõttega mõnusast trennipäevast, sättisin oma ratta kõikse viimasesse stardiritta ja vaatasin rahulikult, kuidas päev kulgeb. Kulges sarnaselt mõlemal korral: esimese 50 kilomeetri jooksul täitsa kindel, et pole ju mingit mõtet isegi seal taga olla ja veeren järgmiselt ristmikult koju tagasi. Aga siis ilmus alati keegi tore sõidukaaslane, keda ei raatsinud üksi jätta ja nii need õiged kojupööramise kohad mööda läksid. Alles 60-70. kilomeetri kandis saan oma diisli korralikult tööle ja siis võiks lasta pikalt edasi.

Elamusi pakkusid aga trekisõidud. Nii äge, aga samas ka nii raske. Kes pole kunagi trekil käinud ja tahaks iriseda, et igav ju ühe sileda ringi peal sõita, siis kõigepealt soovitan niisama kasvõi käia treki ehitust ja seda kallet vaatamas. Esimestel proovimistel väga edukalt ei läinud. Sõita selle ilma käikude, pidurita ja vabajooksuta rattaga sain ja lendstardist oli võimalik ka aega võtta, aga paigalt startimist mitte kuidagi. Tegelikult ju enam-vähem tean, mida valesti teen, et kallutan ja tõmban vasaku käe liiga pingesse. Väike asi, ratturile enesestmõistetav toiming, aga mina olen stardiga tekitanud  endale sinivaala suuruse probleemi ja sel olulisel hetkel mässib paanikatekk tugevalt endasse. Ja selliselt siis olin jälle äkitselt kirjas EMV trekisõidus seenioridele (Tea kutsus, oli vaja kolm naist kokku saada, et arvestus avataks). Tore võistlus, selline väikse, kuid pühendunud seltkonna koosviibimine, viimaste mohikaanlaste pidu. Tulemusi võib EJLi kodulehelt ise otsida, peamine, et püsti jäin ja starditud sain. Eks ma olin ikka harjutanud ka, igal õhtul ja hommikul. Startimise kohta väike täpsustus, et täitsa hakkama sain, välja arvatud keirini (see on see motika järel sõitmine) algus, kus palusin viimasel hetkel erikohtlemist ja alustasin poordist kinni hoides. Väga-väga kasulikult veedetud nädalavahetus, iga stardiga arenesin :) Kõik me õppisime ja saime teada palju huvitavaid reegleid. Keegi ei kukkunud - jõle igav trekivõistlus ju, ütlevad nüüd miljonid tugitoolisportlased :)

Ees veel septembri viimasel nädalavahetusel ootamas European Cup Prahas. Mulle täiesti sobimatu rada, aga tulemustest enam loodan jälle palju õppida. Seal nimelt linnakriteerium (ma ju ei oska piisavalt pöörata ega julge trügida). Ja et asi veel huvitavam, siis stardivad kõik tavaratast kasutavad jalgratturid (ehk C-klassid) koos, nii mehed kui naised. Ja et veelgi suurem hirm tekiks, siis kohe peale meid lastakse ka tandemid (kes üldjuhul on vähemalt C-klassi naistest oluliselt kiiremad) rajale. Kurvitamisele lisaks üks väidetavalt väga järsk küngas. Eks näis, kas mul lubatakse grupisõidus kõik 9 ringi läbida ja missugune kaos seal rajal tekib.

UCI Para-cycling Road World Cup. II etapp Yverdon-les-Bains, Šveits

Tegelikult on päris pöörane võtta rattakohver, seljakott, laps kaasa ja minna teadmatuses MK-etapile üksi, lubadustega kuidagi hakkama saada. Ju sain :)

Suured-suured tänud, Eesti Invaspordi Liit ja Signe, kes kogu finantsilisele poolele õla alla pani ja ettevalmistustega õigel hetkel tagant utsitas, kui endal tahtmine kadumas.

Tänud, Hawaii Express, ratta tehnilise poole abi eest.

Spordipartner, punase kiivri eest (C5 klassis peab olema rangelt just seda värvi kiiver)

Eesti Jalgratturite Liit, registreerimise ja asjaajamise eest.

Eestis oli mul täiesti enda süü tõttu viimane rattahooldus natuke vussi läinud. Olin kiirustades unustanud pikemalt lahti seletada oma ratta eripärad, et eraldistardis minu puhul peabki olema vasaku käe all tagakäiguvahetaja. Nõnda siis Tallinnas rahuliku pakkimise asemel sai veel käigutrosse juurde ostetud ja öösel ratas "õigesti kokku monteeritud". Osaliselt jäi reguleerimist ka Šveitsi.

Lennureis sujus kenasti. Pärast Tallinnas toimunud vaidlust venekeelse taksojuhiga eelistasin Šveitsis liiikuda ühistranspordiga, õnnetuseks jäime küll viimasest hotellini sõitvast bussist maha ja pidime kogu kolaga õhtul väikse jalutuskäigu tegema.

Reede hommikuks klassifitseerimise ajaks olin varustusega valmis.

Klassifitseerimine oli väga põhjalik - jutuajamine ja dokumentide uurimine, pikk testimine, ratta selga ja ringe tehes uuriti seistes sõitu ja käiguvahetusi, jälle testimine, veidi ootamist ja veel teste. Ettenähtud 30 minuti asemel kulus 55. Eks olen nii eriline ja harv, käsi ju otseselt nõrgana kohe välja ei paista, lihased on õlast puudulikud, kõik komisjoni liikmed said teste teha. Aga lõpptulemusena C5 klassi jaoks sobilik. Ise ma muidugi üldse ei tunnista, et mul tavaelus oleks mingi takistus või puue, C5 tähendabki, et minimaalne. Klassi märkuse N (New ehk esimest korda võistlemas) asemel nüüd tähis R (Review), mis antakse kõigile sobilikuks tunnistatud uutele sportlastele ja tähendab, et päris kestva klassifikatsiooni kinnitamiseks peab 12 kuu pärast uuesti rahvusvahelise klassifitseerimiskomisjoni poolt üle vaadatud saama. See reede hommik oligi reisi planeerides kõige suurem eesmärk, selgust saada sobilikkuses või mitte. Suur kivi langes südamelt.

Laupäeval oli tiimide mänedžeridel kohustuslik hommikul käia võistlejate kinnitamisel. Lootsin rattaringi alul kiiresti enda nime taha linnuke teha ja sõitma saada, aga sageli ei lähe kõik ladusalt plaanide järgi. Peale üht tundi järjekorras veetmist tekkis närvipinge riietumise teemal. Kuigi esmasel registreerimisel olin küsimuse tõstatanud, et kas ja millised piirangud on individuaalsõitja (tähendab siin seda, et ei esinda ametlikult riigi koondist) võistlusvormile, olin hommikuks ära unustanud vastuse, et pidi teada saama just sellel võistlejate kinnitamisel UCI komisjoni käest. Ja nii ma õnnetu peale seda pikka järjekorda seisin juba päris komissaari toa juures ja vaatasin, kuidas tõsiste nägudega päris-mänedžerid kottidest oma riigi sõiduvormi lauale laotavad ja kui põhjalikult UCI poolt pluus ja pükste sääred läbi uuritakse. Paanika selle tõttu, et mul endale planeeritud neutraalne valge võistluspluus oli linna teises otsas hotellis ja muidugi aega enam tagasi sõita poleks olnud. Lahenes kõik väga hästi, tunnistasin üles, et olen trenni minemas Giro d'Estonia 2015 vormis nagu olen, kui võistlusteks ei sobi, siis valge ilma kirjadeta pluus on ka olemas, aga mitte mul kaasas. Komissaar ütles, et kõik hästi, vaatas natuke mind igast küljest ja tõdes, et ka seljas olev vorm on sobiv. (Olen kunagi lugenud eeskirju, et individuaalvõistleja võib küll esindada kohalikku klubi ja sõita selle kirjus rõivastuses, kuid kehtivad piirangud reklaamide arvule ja suurusele. Enne võistlusi eeskirju ei leidnud ja olin teadmatuses). Nii et lõppkokkuvõttes Giro d'Estonia 2015 mugavad sõiduriided tunnistati igati sobilikuks ja nendes oligi hea sõita - Eesti lipu värvid käistel-sääristel ja lisaks meeldisid Itaalia koondise liikmetele mõned nende maa tunnused, mis peamiselt hotellis tähelepanu võitsid :) (Peale söögiruumis ja koridorides aja veetmist käisin paar korda just toale kõige lähemal Itaalia staabis rattapumpa laenamas.)

Et mitte rahulikult päeva õhtusse saada, pidi Eesti tiimi esindaja minema kella 16-ks uuesti sinna linna teise serva manageride koosolekule. Seekord läksime Eerikuga kahekesi. Poiss väsis vaatamata kaasa võetud läpakale üsna ruttu ja läks õue linnaliini bussidest pilte tegama. Jällekohtumisrõõm juba hommikul tutvust tehtud lätlastega, kes igal ajal oma abi pakkusid ja tunnust avaldasid, et üksi julgesin selle võistluse ette võtta. Eks koosolekul peale viisakaid tervitusi (ettekandja püüdis sealhulgas kõigi osalevate riikide keeles tervituse öelda) anti aru veelkord trassidest (eraldistarti oli ühes pöördes natuke muudetud), eeskirjadest (näiteks sama riietumisteema, et eraldistardis ei pea karikasarja punktitabeli juht riigi eraldistardikombe olemasolul muidu ametlikku liidri sõidupluusi kasutama). Pärast koosolekut jälle järjekorras seismist, et saada rattale kiip ja seljale numbrid. Lisaks segadus Eesti postkastist rändama läinud paari paberilehega, mis olid minu jaoks just kõige tähtsamad, täpsustatud stardiaegadega. Aga jällegi, kõik sai mõningase ajakuluga lahendatud.

Pühapäeval toimusid võistlused eraldistardist. Veel eelmisel õhtul hilja harjutasin tagasipööret ja linnas raja lõpuosas kämpingute vahel sõidetavaid kurve, et võistluspäevaks kindlam tunne sisse saaks. Sile, ilma tõusude-langusteta rada kulges suuremas osas mööda järveäärset looduskaitseala ja oli kiireks sõiduks mõeldud. Isiklikke rekordeid saavutamast võisid segada vaid heitlikud ilmaolud.

Veel enne stardirambile astumist rataste tehnilises kontrollis nägin, kuidas järjest ja järjest uusi ja väga uhkeid rattaid sobimatuks tunnistati, päris karm. Mina pidin ainult oma sadula esiotsa paari millimeetri võrra tõstma, oligi teine ära vajunud. Õnneks olid "Eesti tiimi mehaanikul" kuuskandid alati kaasas ja seekord jaksasin erinevalt eelmise õhtu pingutusest kruvid lahti keerata. Sain veel kiita, et nii kiiresti ja täpselt kõik tehtud sain.

Kuna võistlustes oli enne minu stardigruppi väike paus ja hommikuste võistlejate autasustamine, sain soojaks sõita otse rajal ja Martini nõuannete järgi, superluks. Ilm suurepärane, pilvealune ja soe. See oli väga hea, sest ühe kohvriga reisides ei saanud kaasa spetsiaalset eraldistardivarustust, soojenduspukist rääkimata. Õrn tuuleke tundus linnast välja sõites vastu puhuvat ja nii see esialgu oligi, kuid võidusõitu alustades pilvisus äkitselt tihenes, mis tähendas suuremaid tuuleiile igast ettearvamatust ilmakaarest, vihmasadu ja äike jõudsid kohale siiski alles hiljem, kui meie naistel juba autasustaminegi läbi saanud.

Lõpetanuna kontrollides oli tuul tõesti ka tagasiteeks vastu keeranud. Aga see kõik oli mulle ainult kasuks - võttis teiste veidi parema tehnikaga (tagakettaga ja päris spets-eraldistardiratastega) ja suuremate kogemustega võistlejate hoogu natuke maha. Esimesena startinuna ootasin juba poolel maal, et millal mind kätte saadakse, see juhtus lõpuks alles 100 m enne finišit, kui hilisem hõbemedaliomanik Nicole (Kanadast) mööda sõitis. Ja siis võisin endaga rahul olla. 14,15 km aeg 22:58.35 teeb keskmiseks kiiruseks 37km/h, Eestis olen oma eesmärgiks seadnud üle 35km/h saavutada, see juhtus nüüd küll õiges kohas. :)

Kaasaelamist oli piisavalt, ka metsavahel vähemalt iga kilomeetri taga keegi seltskond pealtvaatajaid innustamas. See oli nii tore, kõik klassid ju sel päeval võistlesid ja kõigile elati kaasa. Lisaks tegi südame soojaks seik, kui lõpetanuna istusin telgis Eestile määratud boksis ja mööduv korraldustoimkonna liige hõikas "Hey, you did really great!"

Lõppkokkuvõttes C5 naiste klassis 4. koht. Pole vaja ülemäära ekstaasi sattuda, meil oligi vaid 5 võistlejat, aga Eestist lahkudes olin kindel, et jään päris viimaseks, teised lihtsalt on tugevamad. Nii et eesmärk sai igati täidetud ja natuke ületatud. Sarja tulemused UCI kodulehel

Siis võtsin mõneks ajaks uuesti omaks "Eesti tiimi mehaaniku" rolli. Pidin rattal eraldistardilenksu grupisõidu oma vastu vahetama, olen selle trosside raami sisse toppimisega mitmed Hawaii mehaanikud peast halliks ajanud. Trosside vahetamises olen juba üsna osav ja omad nipid välja kujunenud, aga viimane täppistöö käikude reguleerimisel võib aeg-ajalt alguses natuke aia taha minna. Seekord läks väga hästi ja tehnika töötas laitmatult.

Teisipäev 16.06 ja grupisõit Yverdon-les-Bainsis.

Hommikul kiskusid tumedad pilved üsna vihmaseks, see on küngastel üsna hirmutav, sest eelmisel päeval ei saanud rada läbi sõites 10 cm sügavuses veeojas üldsegi mäest laskumistel kurve võtta. Etteruttavalt, et alates meie stardist siiski pidas enam-vähem kuivana. Minu suureks õnneks, sest mul jällegi kaasas vaid ühed jooksud ja rattakummid, tugevas vihmasajus oleks libedal asfaldil vaja mustriga kumme.

14,53-kilomeetrine ring ise oli päris raske, tasast maad stardi-finiši alas paarsada meetrit ja siis esimese 4 km pikkuse tõusu poole peal oli ka vast oma 100 m "Šveitsi tasast", mis Eestis oleks kindlasti mõne väikese kaldega märgitud, sinna oli söögiala paigutatud (feeding zone, kus abipersonal tohib sööki-jooki oma võistlejatele jagada). Mul sellega muret polnud, ikka kõik selga, meil naistel vist kõigil kaasas, sest kilomeetreid tegelikult vähe. Nii et kohe stardist sujuvalt üles 4 km, kus vaid viimane tõusunukk päris terav, siis korraks üle mäe jõudes alla orgu, järsk tagasipööre ja uuesti nüüd juba järsemalt 2 km pikkusel teel mäkke, et finišiks kurvilisel teel jälle alla linna laskuda. Ja nõnda kolm ringi (meestel neli). Selline rada on igati loogiline mägisema korraldajamaa rattavõistlusteks, aga para-rattasõidus käsiratturitel ja teistel suurema puudega sportlastel ikka väga keeruline. Nemad olid tõelised kangelased!

Start hilines paar minutit, et varahommikuse stardi viimased lõpetajad saaks ära oodatud. Mehed lasti 2 minutit varem rajale, neid oli üle 40, kui C4-C5 naisi startimas vaid 11. Meenutas osavõtjate arvult koduselt Eesti meistrivõistlus, ainult stardikohtunik soovis kõigile head võistlust inglise keeles, nagu ka igal sammul kõik võistluste korraldajad positiivseid soove jagamas.

Eks varasemast ajast ja ka eraldistardi protokolli järgi võis oletada, et Anna Harkowska teeb teistega seda, mida tema tahab. Ja tahtiski. Ja kiiresti. Juba teisel kilomeetril (päris alguses oli turvamootorratas ees aeglustamas) vaatas üle õla näod üle ja hakkas igal suurema kaldega nukil kiirendustega lammutama. Ja enne päris mäe otsa jõudmist oligi 5 naist maha jäänud, kolm C4 ja kaks C5-klassist, kahjuks üks punakiiver (võistluste ajal peab C5 klassi esindaja kandma punast peakatet) olin minagi. Ma ju tean, et kiired algused mulle üldsegi ei sobi, seda peab kõvasti veel harjutama. Me mahajääjad jäime kulgema nii, et kaks valgekiivrit (C4-klass) ees, siis vahega mina üksi ja Angelika (C5) veel veidi tagapool. Ega selliste tõusude ja laskumiste vaheldudes grupitööst niikuinii palju kasu pole, ei olnud õnnetu. Kui ainult luuaga auto laseks lõpuni sõita, ma ei teadnud, kas maha korjatakse siis, kui mehed ringiga järgi jõuavad (naised vast mitte) või lastakse ka sel juhul oma sõit lõpuni kulgeda.

Teise ringi sündmus oli see, et mehed olid selle kahe mäe vahelises orus karmi kukkumise korraldanud, enne kiirabid möödusid ja avarii kohal kästi ka ratturitel hoog päris maha võtta, et vigastatud kehadest ja appi tõtanud masinatest ohutult mööda saada.

Kolmanda ringi tõusudel olin jälle nende kahe valgekiivriga (Katell ja Marie-Claude) koos üksteist ergutamas. Siis said esimesed mehed ja nende peagrupp meid ringiga kätte, lasin viisakalt mööda ja naistel lastigi rahulikult edasi, oma sõidu lõpu poole minna. Trenni tahaks teha selliselt, et need mehed ees, siis ka enda oskused laskumistel ja grupisõidus paraneksid.

Viimasel kurvilisel laskumisel (~5 km linna ja finišini) hakkasid valgekiivrid omavahel ägedalt võistlema, lasin neil minna, sest reitingu punktitabelis oleme eraldi. Oli päris kasulik vaadata nende kahe omavahelist trügimist kurvides, aga seekord ainult vaadata ohutust kaugusest. Naiselt, kes mõnikord rattaga tööl käib ja siis mäeringiks Sossimäge peab, ei saa nõuda võistluselt teistega võrdselt päris mägedes sõitmist.

Lõppkokkuvõttes grupisõidus 11-st naisest 9. koht. Ja C5-klassis jälle 4. Koha mõttes päris hästi, eriti mõeldes, et läksin Šveitsi mõtetega kõige viimaseks jäämisest, peamine eesmärk oli ju klassifikatsioon saada või ümber lükata. Siiski kaotusminuteid tuli liiga-liiga palju. Igast küljest saaks võistlusolukorras sõitu parandada (pööramised, kiirendused, aga ka motivatsioon).

Ilmselgelt osutus sellise grupisõidu ringi jaoks väga kasulikuks Giro d'Estonia tuur. Eestis lihtsalt ei ole kuskilt võtta 4-kilomeetri pikkust mäge 150 m kõrguste erinevusega, et sellist 6 korda järjest läbida.

Nüüd olengi siin kodumaal valikute ees. Rattasõit on see, mis meeldib, rõõmseks teeb. Tean päris hästi, mida pean endas arendama ja kuidas trenne muuta, et paremaid tulemusi saavutada. Paar sammu redelil kõrgemale ronida pole üldse võimatu ja suhteliselt mõistliku vaevaga teostatav. Kindlasti tahaks sellise tasemaga võistlusel peagi uuesti osaleda, sealt saab palju vajalikke kogemusi. Kohe nüüd kiiresti kõike ei jõua, järgmisel suvel tahaks kogu võistluskaruselli kaasa teha. Selleks aga pean päris palju vaeva nägema oma elukorralduse muutmisel, trennideks aja leidma.